Saatejuht Piret Laos on kaadri taga krutskitega koduperenaine: ega ma mingi malbe sahistaja ole!

Saatejuht Piret Laos (34) on nagu kihiline küpsis. Miks mitte nagu sibul? Sest see on liiga kibe. Ka mitte Napoleoni kook – see oleks liialt suhkrune. Küpsis on õige vastus, sest selles on kõike: nii magusat kui ka mõru, pehmet ja krõmpsu. Igaüht täpselt parasjagu.

Piretiga kohtumine on tähtis sünd­mus – üle pika aja avaneb võimalus kohtuda näost näkku, vestelda silmast silma, ilma katkeva pildi, moonutatud hääle ja pidžaamapüksteta. Päris inimene, päris laua ja kohvitassi taga.

Ma ei tea, kas olen mõjutatud viikingiseriaalist, mida Netflixist osade kaupa neelan, kuid Piretis on lisaks mere­hallidele silmadele midagi ürgsõdalasega sarnast. Teatud rahu ja mõtlikkus, eluterve tarkus ja maalähedus, mille kõrval keeb vaprus seista oma põhimõtete eest, ja julgus olla varjamatult see, kes sa päriselt oled – ausalt oma ilus ja valus, vigades ja täiuses.

Kontraste täiendab välimus – tagasihoidlik must hõlst, mille revääri alt piilub mässumeelse järjekindlusega rulaajakirja Thrasher logo, kaaslaseks musti sõstraid meenutavate pärlite ja valge kihvaga kee – “palvehelmed”, millest saatejuht spontaanselt haarab, kui räägib asjadest, mis liigutavad.

Kui inimestelt küsida, “kes sa oled”, saab tihtipeale vastuseks ameti. Kui jätta sinu tele- ja raadiopersoon kõrvale, siis kes on Piret?

See on tegelikult hästi raske küsimus. Olen palju mõelnud, kuidas käiakse väljas, tutvutakse uute inimestega ja esimesena uuritakse: “Aga mida sina siis ka teed?” Käisin paar aastat tagasi Austraalias ühel sõbrannal külas. Tajusin seal tugevalt, et inimesed ei räägi seltskonnas üldse teemal “kuidas sul tööl läheb”. Mäletan, et isegi kui sõbrannalt uurisin, et millega see või too inimene tegeleb, jäi ta mõttesse ega suutnud meenutada. Sest tegelikult see pole ju oluline.

Aga kes mina siis ikkagi olen... Ma olen naine, ema, tütar. Tahaks öelda, et olen lihtne tüdruk – üks paljudest –, teisalt jälle täiesti eriline, sest olen ju mina – enda keha sees, oma hingega. Ma arvan, et olen kulgeja. Piret, kes kulgeb ja otsib.

Mida sa otsid?

Rahu, kui hästi spontaanselt vastata. Vahel, kui olen pärast intensiivset nädalat kodus, tunnen, kuidas minu sees on mingi imelik rahutus. Olgugi et on vaba päev, tundub ikka, et äkki peaks midagi tegema, kuhugi minema või vähemalt koristama. Ma otsin katkematult seda hetke elus, kus poleks sahmimist. Et ma jõuaksin punkti, kus ma päriselt, siiralt ei pea muretsema, et midagi on tohutult teha tarvis.

Mis on telemaastiku suurim müüt?