ANNE & STIILI KAANELUGU | Inga Lunge: elu ei ole mind hellitanud. Olen pidanud palju läbi elama ja see on hea pagas

“Tulge edasi, saun on veel soe, saate ka sauna minna!” hüüab Inga Lunge (39) jõekaldal asuva sauna terrassilt. Ta tervitab külalisi kui oma perekonda salapaigas, mida pole avalikkusele seni avanud.

Vihmase pühapäeva pärastlõuna, Viljandimaa, Linnu talu hoov. Taamal voolab Navesti jõgi, elumaja ees keset hoovi on suur telk – eile toimus siin Lungede suguvõsa kokkutulek. Külalised on äsja lahkunud, kuid pere­liikmeid sagib õues mitmeid, siin-seal longib neljakuune Berni alpi karjakoer Rolli, grill suitseb.

Armastatud näitleja, kõnetehnika terapeudi-koolitaja ja mõne kuu eest ilmunud raamatu “Ma kirjutan sulle” autori jaoks on see siin neljas suvi. Maakodu otsis ta üle kümne aasta, sama kaua oli Linnu talu ka tühjana uut pererahvast oodanud. Kokkusattumus või mitte, siia on nüüd loodud õdus pelgupaik, kuhu põgeneda nii argirütmist kui ka võõra viiruse eest – iseäranis enda laadimiseks.

“Olen lapsepõlves väga palju kolinud ja 20. eluaastaks olin ma elanud Pärnus, Nõmmel, 21. keskkooli vastas, Faehlmanni tänaval, Viimsis, Tallinna vanalinnas, Lasnamäel, Õismäel, Kalamajas, võib-olla jäi midagi nimetamata... Ju ma otsisin sellist kohta, mida ei saaks keegi minult ära võtta, ja tunnet, et saan jääda sinna, kus mul on väga hea olla.”

Inga usub, et meis elab edasi vanavanaemade tarkus ja et meil on geenimälu, mille järgi tuleb kevaditi maad kaevata ja porgand maha panna. Eriti sellekevadisi sündmusi silmas pidades. “Usu mind, sügisel oleme kõik metsas marju ja seeni korjamas ning neid sisse tegemas. Need oskused on meis veel alles, paljudes maailma otstes inimesed ei tunnegi enam seeni või marju, rääkimata oskusest neid sisse teha. Siiski, me ei ole siin millegagi kiirustanud ega lubanud sel kohal kohustuseks muutuda.”

...