Roberta tõdeb, et pärast maailma raputanud kriisi peab luksus liikuma uuele tasandile, et inimesed suudaksid endale põhjendada, miks neil seda vaja on. “Minu kleitidele on tikitud päris kristallid. Assistendid käisid neid ükshaaval Indiast toomas, sest kulleriga oli liiga palju riske. Kuid üle kolme kuu pole me tohtinud väljas käia millegi muu kui dressidega. Särav kleit on minevik, isegi nüüd, kui on justkui luba seda taas kanda. Sellistele esemetele peab kümme korda vinti peale keerama, et tulemus oleks supereriline, kogutav. Et kleidi­ost oleks kui kunsti soetamine.”

Disaineri ökomat kollekt­siooni iseloomustavad unisex-lõiked ja hea tunde teksad — vahet pole, kas oled terve karantiini­aja kooki muginud või ainult trenni teinud, regu­leeritava vöökohaga püksid lähevad ikka jalga. “Ma arvan, et ületoodetud kollekt­sioonide aeg on möödas. Inimesed ostavad, kui vaja, disainerid disainivad, kui mõte jookseb või finantsid tulevad sisse. Aga jumal teab! Võib-olla kordub aasta 2008 ja revenge buying,” viitab moelooja majandus­languse aastale Hiinas. “Arvati, et keegi ei taha kalleid asju osta, aga kohe, kui poed lahti läksid, tehti Louis Vuittonis ja Hermésis rekordeid. Inimesed olid nii stressis, et ostsid poed tühjaks. Neil oli täitsa ükskõik, et homme pole söögirahagi. Nii et võib-olla ma siin räägin, et mood liigub lihtsuse poole, aga varsti on kõik jälle litrites!”