Enfant terrible Jack ehk Andrei Jakovlev egoparaadi ei poolda: loevad teod, mitte see, kes sa oled

“Ma olen egoparaadi vastane,” teatab Jack (46), passinimega Andrei Jakovlev sissejuhatuseks, seistes paljajalu kuumal köögipõrandal ja jahvatades raginal kohvi. “Loeb see, mida sa teed, mitte see, kes sa oled.”

Mida teeb Jack? Tema sõna­võtud sotsiaal­meedias algavad tihti­peale lausungiga millegi asjus, “по поводу”; ta väljendub kirglikult, tõmmates käima vastas­leeri ärritunud põrina.

Tema kodu Kalamajas on taas­kasutuse inspiratsiooni­laks: tsaariaegsed kahhel­plaadid, jupp piduliku ürituse punast vaipa, telemaja hoovi loobitud lambihunnikust päästetud kuplid. Ja lubivalge kass Hol­den, kes aastaid tagasi tuli Jackiga kaasa Otepäält lume­laudurite laagrist.

Ta on lambidisainer ja laine­laudur, maailmarändur ja rohe­line. Gerilja-Bond ja anarhist. Enfant terrible. Retroseksuaal, kelles välgatab bradpittilik vaib, mõistagi märksa rajumas vormis.

Milline su lapsepõlv oli?

Ühiskond oli teine, pidin hakkama saama. Pereringis suhtlesime vene keeles, käisin eesti lasteaias, et õpiksin eesti keele ära. Lasteaiast on meeles psüühiline terror “meie ei võta sind mängu, sina oled teist­sugune”. Edasi läksin vene kooli, kus kutid panid võimu­hierarhia paika kakluses koolimaja taga. Aga isegi kui peksa said, olid kõva mees juba selle poolest, et kohale ilmusid. Vaimne vägivald on tagantselja ja kaval, hullem kui füüsiline.

Nii kaua kui mäletan, oled ikka Jack olnud. Kellena sa end identifitseerid?

Mulle meeldib rõhutada, et olen venku, siis ei pea formaadis püsima. Kui sain N. Liidus passiealiseks, tahtsin nime muuta Andreseks ja saada eestlaseks. Aga polnud võimalik ja see olekski olnud identiteedi­häkk. Teises klassis hakkasin tegelema mäe­suusatamisega, kus kõik ajasid kogu aeg mu nime segamini: Andrei, Aleksei, Aleksander... Kuni keegi pani hüüdnime Jack, see hakkas mulle meeldima ja nii jäigi.

Seoses mäesuusatamisega meenub, et sa oled raevukalt kritiseerinud tippsporti.

Mäesuusatamine on mäest alla laskmine veidi rohkem ad­vanced vahendiga kui kelk, naudingupõhine hedonism. Trenn aga on enese­piitsutamine, energia kulu­tamine keha vormi viimiseks. Keha nimel higistamine. Kas ma olen su meelest praegu vormis?

Jah.

Aga ma pole pool aastat trenni teinud! Olen tassinud palke ja ehitanud. Sport esindab ehedaimal kujul tarbetut ressursi kulutamist ja tühja rapsimist. Kõige mõttetum asi on linnamaraton, kus inimesed pannakse vastostetud tossudes ja nailonis jooksma kõva asfaldi peal. Ühiskondlikult on sport saatanast. Kui klassis on kolm aktiivset kutti, suunavad õpe­tajad nad tavaliselt sportima, et seda pakatavat energiat kulu­tada. See on nii vale juba eos! Tippsport paneb energia ego tasandil võiduhimu teenistusse. Kui sa inimkeha ergonoomiat vähegi tead, muutub citius, altius, fortius mõttetuks, sest kusagil tulevad piirid ette.

Sa töötasid aastaid reklaaminduses. Miks just seal?

Tahtsin ennast teostada, teha asju, mis hariks inimesi, aga lõpuks osutus see liiga suureks vaevaks ja liiga väikeseks viljaks. Nüüd ma ründan minakeskset maailma. Aastal 2009 tegin EMT reklaamklipi, kus (inimese kasvamist ja elukaart väljendava askel­damise taustal – toim) kõlas Tehnoloogilise Päikese originaal­muusika “Puud hingavad meiega koos”, sest looduse teema vaevas mind juba siis räigelt. Aga tausta­muusika asendati teisega, kus olid sõnad “sinu rula ja bemm”. Sain aru, et wtf, ma teenin opositsiooni.

Mis oli see viimane piisk karikasse, et reklaamiga lõpetasid?

Kui Kalev tegi uued pakendid, mis olid nii tihkelt ümber kommi, et näppudel ei jäänud ruumi kinni võtta, lapsed ei saanud komme lahti. Paber oleks pidanud olema 5 mm pikem, ma pakkusin isegi välja tootejoonise, keegi oleks pidanud lihtsalt natukene nihutama seda vorsti, mis liinil jookseb... Sain aru, kui lollide inimeste all pean tegutsema, ja astusin laevalt maha. Hakkasin tegema videomontaaži. Lõpuks tootsin ainult piksleid ja loobusin ka sellest.