Sinakeel on süüdistav, minakeel hoiab suhteid. Kuidas enda vajadustest õigesti minakeeles rääkida?
Selge eneseväljendus aitab selgema suhte poole. Vihjed, ümberütlemine ja sõnumi liigne pehmendamine tekitavad pigem segadust ja vääritimõistmist; liialt jõulised, käskivad, teise piirist üle sõitvad sõnumid lõhuvad suhteid. On väga oluline õppida väljenduma isiklikus keeles, rõhutab pereterapeut ja suhtlemistreener Meelike Saarna Facebooki lehel Parem Elu.
Isiklik keel tähendab minakeelset kõnelemist. Minasõnumi kaudu kirjeldab igaüks iseennast: oma ideid, mõtteid, tundeid, vajadusi, kogemusi – oma mina. Isiklik keel on kõige otsesem ja selgem tee ennast teistele arusaadavaks teha, ja mis eriti oluline: see jätab kaasvestleja isikliku ruumi alles, arvestab tema piiridega, on lugupidav. Vahel arvatakse, et minakeel on isekas. Jah, kui keegi aina räägib mina ja mina, siis küll. Kui aga minasõnumitele järgneb teise inimese aktsepteeriv kuulamine, siis see loob tasakaalu ning aitab luua vastastikku respekteeriva suhte.
Minasõnumeid on erinevaid.
Teatav minasõnum informeerib: „Ma soovin, et kord nädalas oleks mul paar tundi päris oma aega.“
Ennetav minasõnum aitab ennetada probleemi: „Järgmisel nädalavahetusel on vanaema juubel. Soovin, et me läheksime sinna kogu perega.“
Positiivne minasõnum tugevdab suhteid: „Kallis, ma armastan sind!“
Äraütlev minasõnum vastab eitavalt nõudmisele või palvele: „Ma ei tule täna trenni, tahan aruande lõpetada.“
Pingevabas suhtlemisolukorras ei pruugi sinakeele kasutamine suhtele tingimata ohtlik olla. Ent kui õhus on konflikt, eriarvamused ja arusaamatus, on isiklik keel koos peegelduste ja ümbersõnastustega parim valik. Nii on kindlam, et teineteisemõistmine suureneb, mitte ei vähene veelgi.
Sinakeele kasutamine pingeolukorras võib tekitada süütundeid, süü on aga tekitab reeglina ka kaitse. Kui kaitse on ees, ei jõua me teineteiseni ja mõistmatus suureneb. Keegi meist ei soovi tunda, et teine inimene arvab teadvat, mida mina tunnen ja vajan. Sinakeelt kasutades võime tahtmatult teisele haiget teha ja konflikti teket soodustada.
Üldisemalt võib öelda, et minakeel on suhteid hoidev, sinakeel süüdimõistev. Räägi oma vajadustest, tunnetest ja arusaamadest isiklikus keeles ning jäta teisele ruumi, et temal oleks võimalik teha sedasama.
Näiteks võrdle:
Sa ei vastanud minu kirjale. / Ma ei ole saanud sinu kirja.
Sa jäid hiljaks. / Ma ootasin sind 15 minutit üle kokkulepitud aja.
Sa oled paha laps. / Ma olen kurb, et see vaas maha kukkus ja katki läks.
Ära tüüta mind. / Ma olen väsinud ja soovin praegu üksinda olla.
Miks sa karjud mu peale. / Mulle sobiks, et me saaksime rahulikult rääkida.
Miks sa nõud pesemata jätsid. / Mul on meeles meie kokkulepe, et hommikuti paned sina nõud masinasse.
