Rain Siemer: vale on arvata, et täiega elamine tähendab elu põletamist

Sattusin hiljuti vaatama dokfilmi Jaak Joalast – mida lõpu poole see jõudis, seda kurvemaks muutusin. Kahju, kui kuulsusele ja särale tuuakse ohvriks oma isiklik elu...

Superstaarina Nõukogude Liidu avarustes ringi reisida ja päevas kuni neli kontserti anda oli tol ajal muidugi tohutu suur privileeg ja seda Joala ka nautis. Kuulsuse hiilgu­sele ja hüvedele vaatamata tüdines ta siiski sellisest elust ja tundis end õnnetuna. Mehe pere nägi teda üliharva ja see mõjus laastavalt ka lapsele. Filmist selgus ka, et Joala ei tahtnud leppida faktiga, et ta saab iga päevaga vanemaks...

Vajusin pärast filmi nukralt mõttesse. Kas ei peaks olema nii, et kui lahkunust tehakse film, on see selline, et toob vaataja suule nutuvõru asemel hoopis naeratuse? Et tekib tunne, et inimene elas täiega, nautis, mida tegi – vanusest hoolimata. Täiega elamise all ei pea ma silmas elu põletamist (see on minu arvates elu raiskamine!), vaid oma keha ja meelte vajaduste tunnetamist, arusaamist, mis sind tegelikult kosutaks. Huvitaks. Mida sa tegelikult naudiks.

Mul on mitu head näidet ja eeskuju...