“Ma elan vanas talus, tööd pooleli, kuivkäimla õues. Ega ma häbene, lihtsalt ütlen, et kõik pole korda tehtud,” on Helen telefonis öelnud.

Talli mõõtu tume hoone, laiad uksed avali. Väga kõrged puud ja tiik nende keskel. Mustunud palkidest saunake, nahkdiivan verandal. Kõrge rohi. Kiik. On väga vaikne. Kusagilt maja sisemusest tuleb musta-valgekirju kass ning tema järel Helen, paljajalu, kleidi varjust paljastumas tätoveeringud, mõjudes samal ajal sitke ja haprana. Hääl on tal lausa lapselik.

Ja meenubki Helen oma­aegse tüdrukuteajakirja Stiina esimesel kaanel 1998. aastal: sõge teismeline pärani silmade ja lünkliku tukaga, suu elevus­kriiskel, hamba­klambritega. Nüüdseks on ta ise kahe lapse ema. Doris (19) ja Viktor (13) sündisid kooselust moe-, kostüümi- ja reklaami­kunstniku Jaanus Vahtraga.

Filmis ja ilmsi


16 aastat oli Heleni elu seotud filmindusega. Muu hulgas oli ta kostüümikunstnik seriaalis “Pank” ning filmides “Sügis­ball” ja “Püha Tõnu kiusa­mine”, kunstnik seriaalides “Riigi­mehed” ja “Merivälja” ning hinnatud grimeerija. “Praegu vahest mingi pool­kuivanud ripsmetuši oma varudest leiaks,” muigab ta. Täna tundub filmiilm pigem “eelmine elu”. Kuid mõne filmitöö võiks kas või kord aastas vahelduseks teha. Läinud talvel osales Helen kostüümi­kunstnikuna Eesti esimeses green screen’il tehtud filmis (materjal võeti üles stuudios, taustad lisati hiljem arvutis – toim).

Ent kuidas nimetada teda nüüd, kui ta õpib sauna-, taime- ja šamaanitarkusi, punub unenäopüüdjaid, on inimestele toonud kujutlus­retkedelt väeloomi, lasknud pisaratel voolata hinge tagasi­toomise kursusel?

“Meelerändaja ehk,” pakub Helen.

...

Saa ka teada, millistest ravimtaimedest tehtud tõmmis võiks alati esmaabikapis olla ja tänu millisele matkale Helen end justkui uueks inimeseks kõndis. 

Jaga
Kommentaarid