Avaldame oktoobrikuu Anne & Stiilis ilmunud intervjuu Priiduga.

Priit, su esimene suurem ülesastumine teles oli hüperaktiivne Buratino, su viimane roll värskes põne­vikus “O2” on luure­ohvitser Feliks. Nende vahele jääb trobikond tegelasi: klaar koolipoiss Henn Ahas, mõned suhe­tega kimpus noored mehed, pangajuht Kalju, kes ühel hetkel kaalub pangalt alla kihu­tamist; kiuslik, ometi hetkiti heldiv Pearu… Kes neist praegu kõige rohkem sinu moodi on?

Ei oskagi öelda. Olen tähele pannud, et tavaliselt hakkan pisut selle tegelase sarnaseks muutuma, kelle kallal paras­jagu pusin. See on vist kutsehaigus. Paratamatult lohistan neid endaga kaasas. Aga Feliks Kangur spiooni­filmist on paras pähkel. Raske on talle küüsi taha saada. Korralik spioon on nii silma­paistmatu, et teda pole võimalik ülejäänud hallist massist eristada. Aga noh… kinoreaalsus on midagi muud. James Bond on meid juba aasta­kümneid tinistanud ja loonud kuvandi, mil spiooni­tööga vähe pistmist. Kuid päris teflonist pole keegi. Ei mina ega Feliks.

Oled lavastanud mitu teatritükki — esimestena meenu­vad “Hecuba pärast”, “Aadama õunad” ja “Monument” –, aga filmi mitte. Miks?

Teatris lavastada on nii palju lihtsam! Küll ja veel on juhtunud, et tuleme hommikul kokku ja selgub, et jumalaid me hulgas polegi. Kõik puha surelikud. Siis otsustame, et lähme laiali, areneme ja teeme homme edasi. Aga filmi puhul, kui kohal on linnahallitäis ekstraid (taustanäitlejaid — toim), ei saa sellist jama luba­da. Filmis tuleb lahen­dused leida kohutavalt kiiresti ja seda ma kardan. Olen suht aeglane tegutseja. Minu asjad teatris on olnud väikese trupiga, kuus inimest maksi­mum. Ja filmi ette­valmistamine võtab nii kaua aega. Kuni saab lõpuks võt­tesse, on algideest juba sada aastat möödas. Vunk läheb välja! Rääkimata sellest, et rahakene, mida jaotatakse, on nii pisike, kui pudeneb midagi, tekitab korraliku pinge: nüüd siis on vaja muneda kuldmuna, muidu hakatakse sind süüdistama maksumaksja raha raiskamises. See teeb ettevaatlikuks. Aga kunstnik ei tohiks olla ettevaatlik.