Sünnipäeva tähistav näitleja Pääru Oja: small talk ei ole eestla­sele lihtne, sest kui peaks tekki­ma vaikus, on halb ja piinlik

Taasavaldame 2020. aastal ilmunud loo.

Pääru Oja elu kulgeb kui flamenkopala, millesse on põimitud eri rütmid, paras annus improvisatsiooni ja suur sisemine põlemine.

Käesoleva nädala reedel esilinastub Veiko Õunpuu film "Viimased", kus Pääru kanda on pearoll. Selle puhul taasavaldame kevadel Anne & Stiilis ilmunud persooniloo.

Tema talenti on Eestis ammu märgatud. Eesti viimaste aastate nõutumaid näitlejaid jagab oma aega Draamateatri, filmitööde ja kitarrimängu vahel – koos flamenkokitarrist Indrek Kruusimaaga moodustavad nad duo, millega on aastaid esinemas käidud. Hobi, kirg ja armastus, millest on saanud ka lisatöö, ütleb Pääru viimase kohta ise. Sümbioos hobist, kirest ja armastusest kandub edasi kõigesse, mida ta teeb.

Ühiskonna suhtes tundlik

Eesti filmil läheb Pääru arvates maailmas hästi. “Kui “Manda­riinidest” alates on Eesti film olnud kolm korda Oscari shortlist’is, siis see tähendab, et läheb ikka väga hästi. Teisalt, Euroopa mõttes ei lähe väga hästi...

Näitleja on kindel, et riik peaks filmitegijate õppesse tunduvalt rohkem panustama. “Kui sa tahad näha vilja kasvamas, tuleb kõigepealt seeme mulda panna. Soomes ja Taanis panustati filmiõppesse programmiliselt. Alguses koolidesse. Ja kui need noored hakkasid “valmis saama”, siis filmide tootmisesse. See, kui Eesti film nüüd kohe raha juurde saaks... ma ei ole kindel, kas see meie filmi palju edasi aitaks. Aga kui see raha suunataks alguses õppesse, koolidesse, kutsutaks maailmast häid õpetajaid...”

Poliitikas näeb ta samu mustreid. “Pikaajalised perspek­tiivid kahjuks vali­mistel ei aita. Kesken­dutakse lühiajalistele lubadustele, maksavad sammud, millega valimistelt võimalikult palju hääli ära tuua. Aga eks poliitiliste lubaduste nõudlus määrab ka nende pakkumise.”

Pääru jälgib kodanikuna suure huviga nii maailma kui ka Eesti poliitikas toimuvat, ta on mures polariseerumise pärast, mis inimesi laiali ajab, teineteisele vastanduma sunnib. “EKRE valitsusse pääsemisel juhtus minuga täpselt samamoodi, et läksin ka ise sellega väga kaasa. Nüüd saan aga aru, et minu väär­tused on keskmise EKRE või Reformierakonna valija oma­dega väga sarnased. Lihtsalt on mõned küsimused, mis on meid nii laiali ajanud, et justkui... sina pead surema või siis mina! Montecchid ja Capulettid. 

Ja keegi ei mäleta enam, kes esimese vere tõmbas. Ja polariseerumine toimub üle maailma. Seda on kahju vaadata. Võiksime rohkem rääkida, läbi rääkida, südamega sarnasusi otsida. Need on olemas. Usun, et siis on ka erimeelsused lihtsamini ületatavad. Imelikku kadedust ja viha on meil siin konnatiigis küll, aga eks olen ka ise selles osaline. Kui selle peale mõtlema hakata, seda kõrvalt vaadata, tundub see naeru­väärne... Me võiks kõik natuke maha rahuneda.”

...