„Meie suhe oli hukule määratud, sest Kaksikud ja Kaljukits ei sobi kokku.“ Eksperdid selgitavad, kas ja kui palju tasub horoskoope uskuda

Seal üleval on miskit. Juba iidsed preestrid ja kuningad kiikasid taeva poole, et saada vastuseid põldude saagikuse ja eesootavate sõjakäikude kohta. Tähed on juhatanud koju meremehi ning sihi kaotanud teekäijaid. Nende suunas marsivad truult nii unistajad kui ka motivatsioonikõnelejad. Tähtedes on tõde. Või hoopis pime (l)ootus?

Usuleige rahva kohta meeldib eestlastele kangesti uskuda: langenud spordi­sangareid, riukalikke poliiti­kuid, musti kasse... Ka taeva­seid jõude, kuid mitte nii väga jumalate kujul – pigem astro­loogia ja horoskoopide vormis.

Pea igast ajakirjast leitav ettekuulutus mõjub täis­kasvanule nagu muinasjutt lapsele – seda on põnev lugeda. Ja kui info osutub sobivaks (ees terendab töövõit, hea aeg äri loomiseks, kohtumine nägusa tundmatuga), siis ka uskuda.

“Horoskoobid on üles ehi­tatud põhimõttel “üks suurus sobib kõigile”,” ütleb raamatu “Believing in Magic: The Psychology of Superstition” autor, psühholoogiaprofessor Stuart Vyse. Tähemärgi ennustus sobib igaühele, kel sinuga samal päeval või isegi vaid kuul sünnipäev on, kuid universaalsuse faktor (“kuidas see võimalik on?”) muutub vähetähtsaks, kui kirjutistest annab välja noppida enda jaoks parajasti olulise.

“Horoskoop on kui pilguheit tulevikku, mis pakub teatud turvatunnet ja elevust,” räägib psühholoog Piret Evert. “Tore on uurida, mis minuga juhtuda võib, ning huvitav jälgida, kas lubatu ka täide läheb, sest keegi meist ei tea 100% täpsusega, milliseks kujuneb järgmine päev, nädal või kuu. Aga horoskoobist võid seda lugeda.”

See teadmine tekitab inimestes ootusärevust ja annab mingis mõttes rahu, kuna aitab elu üle illusoorset kontrolli haarata, valmistades ette ka ligi hiilivateks katsu­musteks (à la “jää sel päeval parem koju”). “Kuna horos­koobid on püsinud aastasadu, siis inimesed usuvad, et mingi tõde peab neis peituma. Muidu neid ju ei tehtaks?”

Ähmane, aga mõjus

Reeglina lähtutakse horos­koobi lugemisel enda elust ja olust, kohandades üpris ähmaselt kirja pandud infot enesele sobivaks – see tähendab, et vahel lähevad ettekuulutused täide, teinekord mitte. “Leitakse kinnitust oma uskumustele, kuid ülejäänut tihtipeale eiratakse. Selle lähenemise psühholoogiline boonus on teatud korra loomine, sest teadmatus – sealhulgas tuleviku ees – võib tekitada hirmu,” märgib Vyse.

Kliiniline psühholoog Terence Sandbek leiab, et sageli oodatakse tähtedelt juhtnööre: “Paljud, kes loevad horoskoope või külastavad selgeltnägijaid, ei tee seda selleks, et kogeda ohoo-efekti, vaid põhjusel, et nad tahavad teada saada, millised peaksid olema nende järgmised sammud.”

Tema sõnul pöördutakse üleloomulike jõudude poole tihedamini siis, kui elus on mõni isiklik trauma, mis tekitab tunde, nagu oleks kontroll elu üle kadunud...