Seljakotiga maailma lõppu: 30ndates Euroopast pärit naine, üksinda ja seljakotiga - mõtlesin, kas see ikka on hea mõte

Patagooniasse niisama juba ei satu. Mind viis sinna juhus – tšiilitarist sõbranna pulma minek oli üle ookeani lendamiseks juba iseenesest piisav põhjus. Kui sai selgeks, et pulmapeo saab ühendada ka Patagoonias ringirändamisega, oli asi otsustatud!

Patagoonias matka­mine oli mulle tege­likult juba varem hinge roni­nud. Kõige­pealt seetõttu, et mul on kihk met­siku looduse ja tunde järele tajuda enda väiksust ja millegi suurema võimsust – vabadust! Kui peaksin koostama elu parimate reisisihtkohtade nimekirja, koosneks see vaid kahest kohast: Patagoonia ja Island.

Lühemaks või pikemaks ajaks Patagooniasse sattumine täidab looduselamuste karika pike­maks ajaks. Liustikud, fjordid, mäed, jõed, kosed ja tuhanded kilomeetrid puutu­matut loodust – hoomamatud distantsid ning lõputu enesest võimsama loodusjõu tajumine pühib pea puhtaks kõigest väikesest ja tähtsusetust. Patagoonia hästi korraldatud matkavõrgustik võimaldab saada elamus kätte ka rohkem reguleeritud ja turvalist matkamist pooldavatel ini­mestel, mitte ainult true-hiker’itel.

Matkama!

Torres del Paine tipus käimiseks läheb hea füüsilise vormi korral kaheksa tundi. Vastutasuks kostitab paik sind võimsate loodusvaadetega, mille jaoks tuhanded kohale tulevadki. Võttes arvesse, kui palju eri vanuse ja füüsilise vormiga inimesi seal iga päev matkab, oli raja raskus minu jaoks üllatav. Minu lapiku maaga harjunud reied pidasid väljakutsele küll vastu, aga kindlasti ei olnud see lihtne. Kui pärast kaheksatunnist retke tegin Instagrami-sõprade jaoks õhtul postitust, suutsin päeva kokku võtta järgmiste emotsioonidega.

Esimene tund: puhas energia ja entusiasm – ma suudan seda vabalt! Teiseks tunniks jõudis kohale esimene ehmatus – ainult sujuv tõus, kuhu ma sattunud olen?! Kolmas tund möödus eneseveenmise tähe all, et tundub küll jube, aga pane lihtsalt tuimalt edasi! Neljandal tunnil tahtsin surra! Viiendal olin tipus. Maga­miseks sobis suur lapik kivi... Kuuendast kaheksandani tulin mäest alla kiiremini, kui oleksin osanud ette kuju­tada. Oot, kas mu jalad tõesti kannavad mind veel? Üheksas tund – õlu!

...