Beatrice, lähedalt

Šampanjabaari Mull omaniku, modelliärinaise ja endise modelli Beatrice Fenice’i (50) ekstravagantse imidži taga peitub õrn ja habras võitleja iseloomuga naine. Ta on piisavalt tugev, et rääkida teemadel, mis muudavad nõrgaks.

Pehme ja südasuviselt sooja õhuga päikeseline päev vanalinnas, üks viimaseid omataolisi sel sügisel. Jalutan intervjuuks kokku lepitud šampanja­baari Mull läbi inimtühja Pika tänava, kus varem oli raske turistigruppidest mööda pääseda. Silman Beatricet läbi ukseklaasi samal hetkel, kui õige paiga tuvastan.

Mullis meenutavad baari vaid lett, lauad-toolid ja joogikülmik. Hubane ruum on kui minikunstisalong. Seintel on riiulid, täis inspireerivaid moeajakirju ja raamatuid; pildid, millest mõni ka tema enda joonistatud; ajakirjakaaned, millel ta ise modelli ja persoonina poseerib. Lopsakad taimed. Seinal on papagoipuur, mille värviline omanik siin elab ja kelle pärast pidi keegi ka kevadise eriolukorra ajal iga päev Mullis käima. Atmosfääri täiendavad kujud ja visandid, mille päritolu, lugu ja tegelikku tähendust teab vaid siinne perenaine ise. Võtame laua ääres istet, selle kõrval on riidestange, millel ripuvad ainu­eksemplaridena valminud moeesemed Beatrice uusimast kollektsioonist “Revolver”.

Kõik Mullis kõneleb Beatricest kui naisest ja kunstnikust ning tema inspiratsioonist.

Beatrice liigub aeglaselt, tema jalg on suvisest traumast siiani massiivses lahases ja tundub tema välimuses selge võõrkehana.

“Šampanjat?” pakub Beatrice talle omase õrna häälega. “Jah, palun, miks ka mitte,” vastan. Ta serveerib klaasikesed, võtab istet, sätib haige jala kõrvaltoolile kõrgele puhkama.

“Terviseks!”

Isikupärane jumestus, kõrgesse soengusse sätitud neoonoranžid juuksed, naiselikud ehted ja temale iseloomulik äge riietus ei reeda kõike raputavat, mida ta on pidanud viimasel aastal läbi elama. Isa lahkumist, terviseprobleeme, uude koju kolimist ja sellega har­jumist, uue Mulli sissetöötamist ja oktoobris jõustunud abielu­lahutust reedavad kibedad pisarad, mis intervjuu ajal ikka ja jälle Beatrice silmisse valguvad. Selles naises on haprust, haavatavust, kurbust, aga ka sõnul­kirjeldamatut sitkust, tänu millele ta sellest õudusunenäona näivast eluperioodist läbi tuleb. Olen temaga koos veedetud tundide ajal tunnistajaks, et valus võib olla ilus. Aga ainult kõrvaltvaataja jaoks.