FOTOD JA ÜLEVAADE | Moetoimetaja ja stilist Karolin Kuusik: Tallinna moenädal algas tõelise talendiplahvatusega
Tuleb tunnistada, et litterkleit ja kontsad jäid seekord taas kappi rippuma. Mõtlen, et kui suurte firmade juhid otsustavad Zoomi koosolekutel tähtsaid asju pintsak-aluspüksid univormis, siis võin ka mina moenädala “esireas” T-särgis ja dressides figureerida.
Nüüd aga moest, mis teisel pool ekraani.
Inga Vatsk Laasner ajab brändiga IVL kindlalt enda rida ja on kogunud möödunud kümnenditest inspiratsiooni saanud kollektsioonidega oma kindla fännkonna. Naine, kes kannab tema riideid, ei taha meeleheitlikult kõigile meeldida, vaid on kass, kes kõnnib omapäi. Seejuures ääretult stiilne kass. Igati väärikas algus Tallinn Fashion Weekile.
Seekord tunnustati ka aksessuaaridisainereid ja see on minu arvates nii hea mõte! Pidin otsad andma, kui Sigrid Kuuse modellid lavale tulid, tahan kõiki neid asju stilistikaprojektides kasutada ja kohe! Tema Soho disainiga kõrvarõngastest olid selleks korraks valminud topid, peakatted ja isegi kindad.
Stella Soomlais oli kõige enam rõhku pannud toodete (ehk kottide) näitamisele ning šõu mängulisusele.
Kadri Kruusi esitlus oli küll lavastuslikult kõige traditsioonilisem, kuid käekotid särasid ja tõmbasid pilke kosmilise jõuga. Võitjaks osutus Kadri Kruus ning polegi midagi muud öelda, et palju õnne! Tee ikka sama ilusaid ja naiselikke kotte edasi!
Hõbenõela nominendidest läksid sel korral võistlustulle Tauri Västrik, Karl Korsar ning Cärol Ott. Oh, milline talendipomm laval nüüd plahvatas! Raske on kedagi eraldi välja tuua, lihtsalt nii nauditav oli kõik, mis nüüd moenädala lavale jõudis. Hõbenõela tiitliga pärjati Cärol Ott, kes on selle tõesti 100 protsenti ära teeninud. Taas rohkelt käsitööd ja enda loodud kangaid sisaldanud kollektsioon on seni moekunstniku parim. Nii meestele kui ka naistele loodud kauboikaabudest inspireeritud peakatteid tahaks hirmsasti lähemalt näha ja uurida.
Tauri Västriku kollektsioon:
Karl Korsari kollektsioon:
Cärol Oti kollektsioon:
Kuidagi ootamatult kiirelt jõudiski kätte Kuldnõela nominentide šõu.
Britta Laumets-Merila paitas Ivo Nikkolo brändile loodud kollektsiooniga silma traditsioonidest inspireeritud riietega, mis loodud siiski modernsele tänapäeva naisele. Just põnevad väiksed ootamatud detailid panid need riided tõeliselt elama. See oli parima stilistikaga kollektsioon – iga asi oli meelipaitavalt paigas ja tasakaalus. Paigas olid ka läbimõeldud siluetid ehk suur pilt. Ning iga riietusese eraldivõetavalt oli väärt suurt aplausi. Lemmikesemeteks kujunesid kõik energiliselt kollased asjad, rätsepatooted ning kaval topp, millest saab kaelaehte läbi pista.
Riina Põldroosi on varemgi tõmmanud tumedate jõudude poole. Hoolimata sellest, et seekordset kollektsiooni oli õnnistatud imeilusate värvidega, oli laval tunda siiski omajagu melanhooliat ja sõrmeotsaga süngust. Riina suudab selle alati ääretult seksikalt välja mängida. Veetlevalt mõjub ka see, et olgu nii kleit nii gaalalik kui tahes, tekib tunne, et Riina selle hops-hops lihtsalt elegantselt modellile paari sekundiga kanga ümber visanud, tulemuseks maailma kõige kaunim esinduskleit. Minu lemmikuteks kujunesid järgnevad komplektid: kleit, mis algas üleval helehallina ning jõudis gradient efektiga allpool tumehalliks üle minna ja muidugi kõik asümmeetrilised drapeeritud iludused.
Roberta Eineri trumpideks on tema helge pilk maailmale ja tahe kõiges head ja ilusat näha. Läbi selle filtri ta oma riideid teebki ning just seetõttu toovad need maailma nii palju õnne ja rõõmu. Minu lemmikesemeteks olid punasest organzast ning läbipaistva tikitud varrukaga minikleit ja värviplokkidega ülicool must sätendav mantel. Ka roheline käsitööd “paksult täis” kasukalaadne ese kaunistaks iga fashionista garderoobi ja vääriks edasi pärandamist järeltulevatele põlvedele.
Roberta Kuldnõela tiitel oli mõneti oodatav ja loogiline, sest nii kaugele ja kõrgele ei ole veel keegi kohalikest talentidest jõudnud ning ka seekordne kollektsioon oli naudinguks igale moegurmaanile.
