"Mul on alati olnud platsentaga probleeme," kirjutab Chrissy, kes pidi oma poja Milesi ilmale tooma kuu aega varem, sest too ei saanud platsentast piisavalt toitaineid kätte. Ka nüüd oli Chrissy arstide hoolsa pilgu all voodirežiimil ja vaatamata sellele kestis veritsus igapäevaselt. Natukesehaaval, kuid püsivalt.

"Veritsus muutus üha tugevamaks ja tugevamaks ja ultraheli näitas, et lootevee hulk Jacki ümber oli jäänud väga madalaks - ta sai vaevu vees ujuda. See oli vahepeal nii madal, et, ma vannun, kui selili lamasin, tundsin läbi oma kõhunaha tema jalgu ja käsi."

Pärast paari ööd haiglas, ütles arst Chrissyle seda, mida naine teadis juba oodata - oli aeg hüvasti jätta. "Ta lihtsalt ei elanuks seda üle ja kui see kestaks veel kaua, ei pruugi ka mina. Proovisime kottide kaupa vereülekandeid ja neist kõik voolasid minust justkui lihtsalt läbi, nagu me poleks midagi üritanudki."

Naine palus, kas nad võiksid oodata, kuni kõik on päriselt ise läbi ja sai selleks loomulikult loa. Samal õhtul tualetis käies nägi ta ohtralt verd ja klompe ja ta teadis, et on aeg. Pärast mõningast küljelt küljele keeramist ja ootamist oli Jack väljas. "Palusin õdedel näidata mulle ta käsi ja jalgu ning suudlesin neid lõputult. See võis kesta 10 minutit, võis kesta tunni."

Jacki tuhk ootab nüüd puistamist uue puu alla, uues kodus, mille perekond ostis pesamuna toale mõeldes.

"Inimesed ütlevad, et selline läbielamine tekitab su südamesse augu. Auk tekkis kindlasti, aga see täideti armastusega. Avastan end juhuslikult nutmast, mõeldes kui õnnelik ma olen, et mul on kaks pööraselt imelist väikest last, kes täidavad selle kodu armastusega. Ma lämmatan neid oma armastusega, samal ajal kui nad hüüavad: "Emmmmeeeee!" Aga ma ei lõpeta, mind ei huvita.

Nutan ka siis kui olen enda peale pahane, et julgen olla liiga õnnelik. Kui unustan, et ma ei ole enam rase. Hoian oma kõhtu kui ringi toimetan ja ehmun kui lapsed hüppavad mu olematule beebikõhule. Selgus pärast neid hetki kurvastab mind alati."

Chrissy kirjutab tänulikult, et on inimeste, ka võõraste lahkusega üle külvatud. "Käisin poes ja müüja lisas mu ostudele lilled. Inimesed on ulatanud mulle kirjakesi. Kõige hullem on teada, et on nii palju naisi, kes ei saa võõrastelt neid väikeseid rõõmuhetki. Palun teid, jagage oma lugusid ja olge lahked teiste vastu, kes seda teevad. Olge üleüldse lahked, sest kõik ei avalda seda, mida nad on läbi elanud."

Loe tervet Chrissy postitust siit.