Ühe lahutuse lugu, millega paljudel on lihtne samastuda: ta ütles, et on minust väsinud. Ütlesin, et ta väsitab mind samuti

Väljastpoolt vaadates oli meil kõik, mis ühel keskmisel õnnelikul perel: sõrmused sõrmes, ilus kodu, kaks väikest last, lausa kolm kassi. Kuid selles ilusas kodus ei tervitanud me abikaasaga enam teineteist koju tulles ja olime voodis omaette telefonides, kuni uni võitu sai.

Meil polnud õigustust, nagu ei leiaks me laste kõrvalt teineteise jaoks aega. See aeg oli juba ära kui tütred olid pisikesed, aga nüüd olid nad juba tublid koolitüdrukud, kes õppisid iseseisvalt, veetsid nädalavahetusi sõprade ja oma nõbude juures. Meil oleks olnud aega kohtingule minna, isegi kahekesi reisida, aga me lihtsalt ei tahtnud seda enam teha ja kaugenesime teineteisest iga päevaga üha enam. Kui valus oli see arusaamine, et me ei vestle enam mitte selle pärast, et me ei saaks selleks mahti, vaid kuna meil pole selleks enam isegi huvi.

Ma ei oska täpselt öelda, millal kõik allamäge hakkas minema, aga suhe läks mõruks juba viis-kuus aastat enne lahutust. 

Hea lugeja, kui ka sinu suhet tabas lahkuminek, jaga sinagi oma kogemust [e-mail]. Ehk on kellelgi sellest lohutust ja abi!