“Mulle ei meeldi, kui ajakirjanik kaevab vana saasta välja. Kas siis inimesel pole õigust kasvada ja areneda?” põrutab Anu. “Kui ma tänagi litutaks ringi, tagumik ja tissid paljad, näitaks see minu taset. Elukool on käidud, lähme edasi, nii palju on muud põnevat!”

Intervjuule saabub Anu mustas pusas ja teksades, aga teda märkamata jätta on siiski võimatu. Leopardimustrilised tossud ja kunstkarusnahast kasukas, graatsiline kõnnak, näuguv-kurisev kõnetoon, leksika, kus “rott” ja “tuvi” on sõimusõnad, märgitsemaks väiklust ja igavust. Võib ette kujutada, millise kräunatuse või käpahoobi annaks ta enesekaitseks. Täisvereline kaslane.

Anu jõuab kohale loengut pidamast. “Rääkisin noortele, kuidas olla ilus, tark ja edukas. Pärast oli neil tuhat ja üks küsimust ning see on kompliment, kui nad ei nihele ega vahi telefone,” rõõmustab ta. “Näitemängu seal teha ei saa, üritades olla noortepärane. Pead olema päriselt aus.”

Loos räägime Anu Saagimiga kevadel alguse saanud koroonakriisist ja peatunud pidudest, millega seoses avaldab seltskonnastaar, milline on tema arust kõige parem pohmellisaade. Sellest, milline vana plaan kevadel Anul jälle lauale tuli ja mille ta kavatseb ühel hetkel niikuinii ära teha. "Kui oled millegi tegemises ebakindel, ei maksa surkida. Tark ei torma," sõnab ta. Anu räägib ka sallivusest ja kuidas ta Vaido Neigausi raamatut lugedes pisaraid valas ning lisaks veel paljust muust.

Edasi lugemiseks: