ANNE & STIILI KAANELUGU | Anu Saagim: mind on hoitud kuldses puuris, aga järgmisel hetkel olen aelenud vaesuses ja õuduses

Naer ja kuraas on tal alles, ehkki aasta pole olnud just maailma kõige õnnelikum. Kuidas küll? Anu Saagim (58), Õhtulehe TV saatejuht ja väsimatu seltskonnahing, valdab “tõuse ja sära” kunsti. Ning kangema kraadiga elamise tarkusi.

“Mulle ei meeldi, kui ajakirjanik kaevab vana saasta välja. Kas siis inimesel pole õigust kasvada ja areneda?” põrutab Anu. “Kui ma tänagi litutaks ringi, tagumik ja tissid paljad, näitaks see minu taset. Elukool on käidud, lähme edasi, nii palju on muud põnevat!”

Intervjuule saabub Anu mustas pusas ja teksades, aga teda märkamata jätta on siiski võimatu. Leopardimustrilised tossud ja kunstkarusnahast kasukas, graatsiline kõnnak, näuguv-kurisev kõnetoon, leksika, kus “rott” ja “tuvi” on sõimusõnad, märgitsemaks väiklust ja igavust. Võib ette kujutada, millise kräunatuse või käpahoobi annaks ta enesekaitseks. Täisvereline kaslane.

Anu jõuab kohale loengut pidamast. “Rääkisin noortele, kuidas olla ilus, tark ja edukas. Pärast oli neil tuhat ja üks küsimust ning see on kompliment, kui nad ei nihele ega vahi telefone,” rõõmustab ta. “Näitemängu seal teha ei saa, üritades olla noortepärane. Pead olema päriselt aus.”

“Ja mis su parim nõuanne neile oli?”

“Põhiline, et midagi ei tasu kahetseda. Tasub mäletada. Loomulikult on elus juhtunud asju, mille pärast silmad maha lüüa. Vigadest tuleb õppida,” vastab ta.

Paar päeva hiljem on Butterfly Lounge täis noori naisi, kes tulnud vaatama-kuulama šõud “Head tüdrukud nii ei tee”. Poodiumil ootab kolm istet, uhked kõik, ent keskmine tõeline matrooni troon. Muidugi istub sellele Anu, jalas litter-retuusid, sõrmed sätendamas, otsekui oleks ta neid hoidnud kalliskive purskava kraani all; paremal käel Brigitte Susanne Hunt, vasakul Liina Pulges.

“Ega ma soomlast nähes vaimustusest kilju, aga kõik mu kolm abikaasat on olnud soomlased!” teatab Anu hakatuseks. “Mõni aeg tagasi tutvusin norrakaga, väga tore, kuni ta ühel hommikul saadab mulle sõnumi minä rakastan sinua! Mina, et mis asja?! Mä oon suomalainen, asun Norjassa… Blokkisin ta kohe ära!”

Paras kogus eneseirooniat on elus hea stardikapital.

“Vahel mulle kohe meeldib raskus ja nukrus, soome surumielisyys, ehe ja puhas.”

Novembrikuist kulgemist läbi vanalinna kirjeldab Anu kui maailmalõpu odüsseiat. Restoranide akendele on ilmunud sildid “üürile anda” ja “müüa”; terrassidel, kus varem suitsetati ja suudeldi, konutavad vagurad tummad plastmannekeenid. Igavene tuhkatriinutund. “Tasapaks vegeteerimine,” paneb Anu diagnoosi. “Õhus on ärevus, kurbus, meenutab sõjaolukorda, ainult komandanditund veel puudub. Väljas enam keegi ei käi, vähemalt mitte sel moel nagu varem, et koguneme kellegi pool, teeme dringid, lähme õhtust sööma ja pittu, lällame kella seitsmeni hommikul, vaarume kusagilt keldrist õue nagu tarakanid. Ja selle otsa vaatan “Hommikut Anuga”, mis on parim pohmellisaade. Kui jõustus alkoholimüügikeeld, mõtlesin, kas meil hakatakse nüüd südaööl klaase käest rebima?”

Üks sügisesi tippsündmusi Tallinn Fashion Week möödus tänavu suuremale osale moehuvilistele koduriietes vedeledes ja ekraane passides. Anule oli see nöök. Tema oli harjunud sisenema furooriga, kandes parukaid pagunitena, kleiti hiiglasliku kirjaga PRE-ORDER ME või midagi muud sama pöörast, ning hõivama viis kohta esireas. “Praegu pole enam mingit mõtet sulgedes mööda Tallinna lehvida — ei ole ennast kellelegi näidata,” tõdeb Anu.

Õnneks on tal olnud palju tegemist. “Armastan olla üksi. Võiksin pugeda oma urgu ja olla seal rahulikult nurru lüües kas või nädalaid. Vahel mulle kohe meeldib raskus ja nukrus, soome surumielisyys, ehe ja puhas,” lausub ta. Kevadises isolatsioonis mõtles ta taas kord oma elulooraamatu alustamisele. Nagunii tuleb see kunagi ära teha. “Muidugi ise, ma ei kasuta susserdajatest varikirjutajaid,” naerab ta. “Aususega mul probleeme pole, aga ma ei ole ju üksi elanud. Astun neile inimestele mõeldes kümnetesse kingadesse ega ole päris kindel, kas ma nende asemel seda raamatut lugeda tahaksin. Mu abikaasa (ekskaasa, disainer Ristomatti Ratia — T. S.) kirjutas elulooraamatu, aga kui palju sealt välja jäi…! Lõpuks see ei olnudki mitte biograafia, vaid väga maitsekas värviline pildialbum. Kuid selline raamat mind ei huvita. Järelikult ei ole mu aeg veel käes. Kui oled millegi tegemises ebakindel, ei maksa surkida. Tark ei torma. Õigel hetkel käib kerge surakas. Intuitsiooni põhjal asjad on mul paremini õnnestunud kui pikalt analüüsitud.”

“Nutsin lahinal, mõtlesin: niisugune vihkamine ei ole võimalik!”

Lahkuv aasta on pannud meid proovile igal mõeldaval viisil. Abieluvõrdsuse petitsioonile andis Anu allkirja kohe. Tema tutvuskonnas on inimesed sallivad, ent mõnikord, kuulates vihaseid raadiosaatesse helistajaid, taipab ta: oh sa nuga, asi on siinmail ikka väga halvasti. Hiljuti luges Anu laulja Vaido Neigausi elulooraamatut “Mees metsast”. “Kui noormees tunnistab, et on homoseksuaalne, jätab oma pere ta peavarjuta, teda kiusatakse ja terroriseeritakse nii koolis kui ka tööl; talle jääb ainult ema, kellele sugulased maksavad kätte, sest poeg on teistsugune,” räägib Anu. “Nutsin lahinal, mõtlesin: niisugune vihkamine ei ole võimalik!”

Omal ajal elas Anu viis aastat Ameerikas ning koges, kui äge on olla teistsugune; kõneleda aktsendiga, panna selga, mis hing ihaldab, naerda täiest kõrist. “Seal tõstetakse sind pjedestaalile ja plaksutatakse, Eestis mõnitatakse. Kohutavalt kurb! Kes natukenegi loominguline ja julge, sellele ütlen ausalt: mine siit minema! Otsi õnne laias maailmas, leiad selle kindlasti. Las rotid elavad omavahel ja õgivad üksteist. Kolkaküla värk.”

Kummatigi on Anu leidnud iseennast just siin. Eestis. “Külas”, kus elust pulbitseva Shibuya vasteks on Viru ristmik. “Olen oma tööst saanud rohkem, kui oleksin eales osanud arvata. Klišee, aga tee seda, mida armastad!” õhkab Anu tänulikult. “Vanasti abikaasa toonitas, et kui lähed intekat andma, siis põhiline on stunning look. Olgu meik, maniküür ja soeng perfektsed, siis pole vahet, mis suust välja ajad. Mämmutasingi ei tea mida, inimesed vaatasid ainult kesta: vauu, milline eksootika!” meenutab Anu naeru kuristades. “Ma ei ole ainult vahukoore- ja šampanjatibi. Loomulikult ma ei kahetse, mõtle, kui oleksin algusest peale olnud tõsiseltvõetav tuvi! Hea väljanägemine on iseenesestmõistetav, aga sellele on lisandunud sisu.”

Seda, et ta oskab sõnu ritta seada, taipas Anu juba 2004–2008 ajakirjas Just! töötades. Ent viimased kolm ja pool aastat Õhtulehes tõid pöördepunkti. Kui tasapisi hakkas tilkuma tunnustust samadelt inimestelt, kes olid teda varem põlastanud, tundis Anu suurt uhkust.

“Nüüd tahan süveneda, leida inimeses kihte. Ma ei löö enam kellelegi nuga selga, isegi kui intervjueeritav peaks avameelsuse lainele eksima pärast klaasikest kihisevat,” räägib ta. “Kui nii peaks juhtuma ja vahetult enne loo ilmumist palutakse mõni koht eemaldada, siis teen seda. Mitukümmend tuhat klikki ei pane mind kirjutama asju, millest teine ei soovi rääkida. Ma ei müü kedagi sentide eest maha, et kasumit toota. Olen seda teinud ja neid vilju maitsta saanud, seda karmat ma ei taha. Aitab inimeste väärkohtlemisest! See on üks põhjus, miks lahkusin (meelelahutusportaal) Elu24st: ma ei aktsepteerinud asju, mida mind sunniti tegema. Ja kui mõni ajakirjanik ütleb mulle kui Anu Saagimile, et teda lüüakse töölt minema, kui ta mult kommentaari kätte ei saa, siis on ta kõige väetim rott, kes maailma loodud! Mis on kõige õudsem, mis võib temaga juhtuda? Ei saa enam kontoris tasuta kohvi juua? Tule taevas appi!”

“Ärge sidrunit pange,” ütleb Anu teenindajale, kes toob lauda veeklaasid. “Mu hambaarst ütles, et sidrun on liialt happeline ja pikemaajalisel tarbimisel tuhmistab hambaid. Mitteökoloogiliselt kasvatatud sidrunite koored kubisevad pestitsiididest. Parem joon puhast vett. Vesi maitseb tõesti teisiti, kui räägid temaga nagu elava olendiga, enne kui alla kulistad.”

Sõrmes on Anul vutimuna mõõtu sinise kiviga sõrmus, mis tal seni aastaid ehtekarbis seisis. “Sügisel nägi (“Selgeltnägija” saatest tuntud) Cerli Sarv, et mul on kurb ja paha olla, ütles, et võta oma türkiis välja ja kanna enda lähedal, annab jõudu.” Anu ei tea, mõjub kivi või mitte, ta on pragmaatik, keda raske kristalliusku pöörata. Kui ta alles hakkas tegema esoteerikasaadet “Puuduta mind”, oli “ihihii ja ahahaa, reptiilid tulevad”. Nüüd aga… “Mu saates on käinud sadu inimesi, aga võin kahe käe sõrmedel üles lugeda need, kes on mind oma ütelustega hämmastanud. Võib-olla on nad nii head psühholoogid, et on mind ära tinistanud? Aga nad on muutnud mind paremaks, mõistvamaks, empaatilisemaks. Olen jätnud palju halbu asju tegemata.”

“Näiteks?”

“No ei löö enam sipelgat surnuks, varem oleksin ostnud ämbritäie mürki,” hüüatab Anu. “Või kui tuleb nugis ja situb mu kalli rookatuse sisse, ma ei lähe teda taga ajama hanguga! Ehitan talle sooja pesa, meelitan sinna, olen nõus teda terve talve söötma.”

Todasama rookatusega suvekodu Saaremaal nimetab Anu energeetiliselt tugevaks kohaks, kus ta varemgi keerukatel ajahetkedel selgust saanud. Seal tunneb ta end hoituna. “Mina usun kaitseinglitesse. Rituaalid on rahustavad. Süütad küünla, vaatad tähistaevast, valad mõnele seitsme maa ja mere taga elava või siitilmast lahkunud sõbra peale mõeldes klaasikese veini,” sõnab Anu.

“Palju sõpru-tuttavaid on sel sügisel ära läinud. Peaksime rääkima hoopis vähktõvest, see on kohutav pandeemia, mis niidab inimesi.” Surm võttis sel aastal Anu tutvusringist mitu inimest, kes vaevu keskikka jõudnud. Lahkus ka fotograaf Kristjan Lepp, kes on teinud Anust kuulsaimad, ikoonilised fotod: piimavannis lebamas, ogadega sado-masomaskis, Vabadussambale risti lööduna, Püha Vaimu kirikus pidutsemas, trikoo väel trammis.

“Mõistsin: paarikümne aasta pärast ei šokeeri tisside välkumine kedagi.”

“Pojal läheb kenasti. Õpib ja teeb muusikat. Soovib omal jõul midagi saavutada, mitte ema tiibadel ratsutada. Lastest ma ei taha midagi rääkida,” ütleb Anu konkreetselt.

“Oot — lastest?”

“Minu pojal on hästi tore girlfriend, juba keska ajast, nii et pikaajalises suhtes, mis on äge,” nendib Anu. “Miniaga olen väga rahul, täiesti minu maitse järgi. Sellepärast ütlengi “lapsed”, võtan teda kui oma. Näe, midagi olen elus ka hästi teinud! Kui lapse sain, oli mul just kõige rajum periood, fotodel jalas puruks rebitud võrksukad, latekskostüüm seljas. Kuulsin sõimu, et “selliselt” tuleb laps ära võtta, ma olevat ohtlik, ja haletseti last, et vaesekene, kui ta suureks kasvades neid pilte näeb… Naljakas, aga juba toona mõistsin: paarikümne aasta pärast ei šokeeri tisside välkumine kedagi.”

Tänapäeval saab Anu arust šokeerida veel ainult tarkusega. Saavutustega. Võitmatusega oma valdkonnas. “Aga asjad tulevad nii, et sa ei punnita — sul peab olema andeseemneke ja tähtede seis ka soodne,” tähendab ta. “Mina olen kõik vastu võtnud, mis pakutud, on olnud nii fopaasid kui ka õnnestumisi. Omal ajal osalesin ju isegi muusikalis “Hull sinu järele”, olin varieteeomanikust bitch, piits käes. Ega mul aega tantsutundides käia olnud, olin laval nagu eksinud kits ja kõikide varbad siniseks tallunud, kuni Tanja Mihhailova, kes tollal tantsis kordeballetis, võttis mul tutist kinni ja näitas sammud ette. “Heade tüdrukutega” oli samamoodi: tegin suured silmad, et mina ja ständapp? Kaks tundi? Inimesed naeravad? Praegu mõtlen, et issand, kuidas ma julgesin! Alguses olingi rabe. Harjutamine teeb meistriks. Nüüd olen professionaal, loen publikut, tean täpselt, milline vaib õhus väreleb. Minust on saanud kohutavalt hea inimestetundja!”

“Anu, kui keegi tahaks sulle kirjutada…”

“Nad kirjutavad niigi,” naerab Anu. “Kui on lahe kiri, loomulikult vastan. Olen ju osav, oskan lugeda ridade vahelt.”

“Olgu, siis otse: oled sa vaba või hõivatud?”

Anu vaikib sekundi rohkem kui tavaliselt.

„Välismaal ei ole ma Anu Saagim, vaid Una Migaas.”

“Mu süda on välismaal. Rohkem ma ei saa öelda, siis juba peaksin valetama,” vastab ta. “Olen saanud armastuses vastu pükse. Eestis ma ei näri läbi, kas huvi mu vastu on siiras või kasutatakse mind ära, siin suhte leidmine on mul välistatud. Pean sulama teise inimese stratosfääri ja seda on lihtsam teha mujal. Muidugi, inimesed guugeldavad mu nime ka välismaal, aga nende jaoks ei ole ma Anu Saagim, vaid Una Migaas.”

Armastusse usub Anu endiselt. Ta on kogenud väga suurt armastust, mitmeid kordi; on nii laetud, et võiks selle pagasiga elada veel terve igaviku.

“Anu, kas sul on armuvallas mõni universaalne nõuanne?”

“Kui armastad, siis armasta! Ära kalkuleeri, mida see sulle annab. Inimene on pahatihti arvestav, omakasupüüdlik olend, kasvatab armastuse najal enesehinnangut või materiaalset kindlustatust. Alati tahame ju teiselt tükikest, mis endal puudu,” lausub Anu. “Aga kui sa suudad selle unustada, süda on avatud, jääb ainult keemia — ja selle tunneb juba igaüks oma sabaotsaga ära. Kui käib pauk ja armud, nii et maa must, siis ei aita ka sõprade manamised, et ta on ju nii rumal, manipuleeriv, luuser, mida iganes. Mida rohkem kirutakse, seda magusamaks keelatud vili muutub. Kui sa oled armastatu pärast nõus isegi sõbrad mõneks ajaks riiulile panema, siis see ongi armastus.”

“Selle armastuse­pagasiga võiks elada veel terve igaviku.”

Anu võtab rahulikult, kui elu parajasti ei tiirle ümber armastuse ega armumise mootorgi surise. Ta väidab, et tundeelus on erinevad etapid, mida kogeda: nooruse hullumine, kalkuleeritud liit, külm kättemaks. “Ja lõpuks lähed uhkesse üksindusse. Või vahetad afääre nagu kindaid. Põhiline, et sa kogeksid elus jalustrabavat armastust. Seda tulist armastust, mille pärast lähed sõgedaks ja teed lollusi. Mina olen olnud maailma kõige õnnelikum inimene, hõbelusikas suust rippumas — ja olen pankrotis juukseid kitkunud. Mind on hoitud kuldses puuris ja kõik kandikul ette antud, järgmisel hetkel olen aelenud mudas, vaesuses ja õuduses. Minu pärast on mehi läbi pekstud, tehtud kuritegusid ja mu ümber on olnud roosa mannavaht. Stabiilsus on muserdav. Kogu aeg ei saa sama toitu süüa, ükskõik kui maitsev see poleks. Sellepärast inimesed muutuvadki koledaks — laiemas mõttes, seest mädaks ja väljast inetuks. Jaga elu kümnen­dite kaupa. Nüüd on juba tore aimata, mis veel tulemas on.”

Kõige õudsem lause on Anu meelest “nii on kombeks”. Et kui oled üle kolmekümne, lõika juuksed lühikeseks ja ära bikiinides randa mine. “Kui mul midagi varjata ei ole, siis panen bikiinid! Ja isegi kui on varjata, panen ikka!” naerab Anu. “Uus põlvkond on teistsugune, neile ei lähe korda väikesed mõttetud asjad. Oma poja sõpradega olen täiesti ühel lainel. See on olnud minu suurim hirm ja seda mantrat olen korranud: minust ei saa mitte kunagi alalhoidlikku mutti. Jumalale tänu!”

Rauno Vahtre, videograaf, kolleeg:

“Kui meie osakonda tuli tööle uus inimene, ehmus ta viisist, kuidas me Anuga suhtleme. Küsis, et “kuidas sa Anu Saagimile nii ütled?” Seik oli midagi sellist, et Anu astus stuudiosse ja ma nähvasin talle: “Jälle sina! Mida sa tahad?!” Anu tavaliselt vastab: “Aga mida sina tahad?” Lõõbime ja ilgume Anuga alati teineteise kallal, meil on olnud hea klapp alates esimesest päevast. Koostöö on stressivaba ja saab hulganisti nalja. Anult olen õppinud, et isegi kui midagi läheb perse, ei tasu rapsima hakata, üle reageerida. Kõik on parandatav.

Tööl ei ole Anu üldse see, kes teleekraanil; mõnikord ei tunne teda kontoris äragi. Me kõik kanname avalikkuse ees mingit maski, kuvandit. Olen näinud, kuidas töö-Anu end “käima tõmbab” – suhtleb inimestega, teeb pokaali šampanjat – ja muutub selleks, kellena teda teame. Anu on hästi tore, heasüdamlik, hoolitseb alati, et võttegrupil oleks kõht täis ja kohv kuum. Anult pärineb fraas “Enne tee, pärast küsi!” See on meie hea koostöö saladus.”