Näitleja Indrek Ojari: elasin viis minutit teadmises, et olen inva­liidis­tanud näitleja ja mu karjääril on lõpp peal

Linnateatri näitleja Indrek Ojari (43) võib laval olla ropendav mängu­mõmmik, keskeakriisis pereisa, jõhkard, vaikija. Inimene ja tema saladus huvitavad Indrekut nii teatris kui ka elus.

Indrek, septembris esi­linastunud filmis “Rain” mängisid just sinule kirju­tatud peaosa. Esietendus ka koroona tõttu edasi lükkunud kontserdikava “Agulihärrad”: koos Argo Aadliga panete pähe kõva­kübarad, jalga kukepüksid, lahkate inimlooma olemust ja laulate “vidividivitt ja urra-urra”. Mis tööd sul praegu veel pooleli on?

Kohe esietendub Linnateatris “Nad tulid keskööl”, mille sündmused leidsid aset Natsi-Saksamaal teise maailmasõja eel. Hitler lasi arreteerida advokaat Hans Litteni, kuna Litten oli ta omal ajal kohtus põrmustanud. Littenist sai Hitleri isiklik, “lemmikvang”. Kummalisel kombel leiab teatud paralleele praegu meie poliitmaastikul toimuvaga.

Ja sina mängid…

…gestaapo ohvitseri. Eks pead püüdma oma tegelast õigustada, hakkama lõpuks isegi uskuma, mida suust välja ajad, kuigi süda läheb pahaks. Inimese väärtushinnangud kujunevad ja kinnistuvad vastavalt sellele, kes on su vanemad ja sõbrad, kuhu sa paigutud oma esimeses karjas — lasteaias ja koolis; oled sa liider või nohik. Loodus reguleerib, justkui algusest peale on vaja paika panna ürgne ühiskonnamudel. Inimene on nagu võtmetoorik, kuhu hakkab lisanduma sakke. Alates esimesest pallist, millega vastu pead saad, ja jõuluvana pilgust, mis ei jää rahule su luuletusega… Eks kõik on põhjuse-tagajärje seoste jada. On neid, kes arvavad, et superarvutis saaks olemasoleva info põhjal ennustada tulevikku. Näiteks mis juhtub homme. Aga ilmselt meie eluaja jooksul sinna ei jõua. Või juba oleme seal, aga ise ei tea.

Loos räägib Indrek veel ka oma suhtest pojaga ja sellest, kuidas tänapäeva noored teismelisest temast erinevad, stressiga toimetulekust ja hobidest ning sellest, mida iga inimene saaks sotsiaalvallas ära teha. "Minu trepikotta Mustamäe üheksakordses majas kolis mustanahaliste pere lastega. Ilmselt neil ei ole väga kerge… Kord tegin mehele ukse lahti ja teretasin, ta ütles natuke ehmunult tere vastu. Hea meelega kutsuksin nad kunagi kohvile," räägib ta. 

Lisaks tuleb loos juttu Indreku ja naiste suhetest ning sellest, mis tead peale teatri veel köidab.