Järgneva paaril aastakümnel peegeldas vormirõivas halastajaõe tööd teinud naiste sotsiaalset staatust ühiskonnas. Läänes oli selle ameti pidajaks enamasti töölisklassi kuuluv üksik naine või lesk. Tsaari-Venemaal valisid naised selle ameti eelkõige religioossetel põhjustel või missioonitundest tulenevalt vabatahtlikuna. Mõlemal juhul asuti põetajana tööle ilma väljaõppeta, vajalike teadmisi ja oskusi omandati töö käigus. Muutuma hakkas halastajaõdede profiil sajandi viimasel paaril aastakümnel, mis tõi muutusi ka vormirõivastusse. Käivitajaks olid esimeste õdedekoolide rajamine ning Rahvusvahelise Punase Risti loomine. Kahe viimase tulemusel muutus vajalikuks äratuntava vormirõiva kasutuselevõtt. Õdede koolide avamisega muutus seda ametit pidavate naiste vanuseline struktuur. Kui varem olid seda ametit pidanud keskealised naised, siis nüüd asusid äsja asutatud õppeasutustesse õendust õppima peamiselt noored naised. Noorte naistega saabusid ka heledamad toonid ja moodsamad lõiked. Varasemate tumedamate toonide kõrval võeti kasutusse ka beež ja valge, ning sajandivahetuse paiku aina enam ka roosa ja sinine. 1870.–1880. aastatel hakkasid vormirõivad järgima tollast tsiviilrõivamoodi. Kleitide ülaosa muutus liibuvaks ning varem peamise rõivamaterjalina kasutatud vastupidavat villa hakkas aina enam asendama puuvill. Siiski ei peetud tollal moes olnud liibuvaid kleite ja korsette õdedele sobilikuks vormirõivaks. Muutused olid visad tulema, 19. sajandi viimastel kümnenditel leidis vormiriietuse juures püsiva koha vaid peakate, needki eelkõige selleks, et õed oleksid paremini äratuntavad.

Vabamaid lõikeid hakati õdede vormirõivastel kasutama sajandivahetuse paiku. Uus sajand märgib ka aina enam standarditud, kuid ka professionaliseeruva ametirõiva teket. Enam ei püütud järgida moevoole, vaid taheti eristuva riietusega rõhutada ameti tõsiseltvõetavust. Ka peakatete tähendus muutus. Kui varem polnud peakatetel erilist praktilist eesmärki, siis nüüd muutusid peakatted suuremaks, kattes pead ja juukseid.

Mõningaid muutusi tõi õdede vormirõivastusse Esimese maailmasõja puhkemine. Riietelt kadusid kõik mittevajalikud nööbid ja õlakud ning välilaatsaretis polnud mõeldavad ka sätitud soengud. Vähem kanti ka ehteid. Solidaarsust sõduritega rõhutas ka välitingimustes vähem määrduv tumedat värvi välivorm, mille juurde kuulus põllel või varrukal asetsev punane rist.

Esimene maailmasõda tõi suuri muutusi maailmakaardil, selle tulemusena sündis muu hulgas Eesti Vabariik ning iseseisev tervishoiusüsteem.

Noor Lillian Wald kannab umbes 1890. aastal kehasse töödeldud kleiti, mille ruuduline muster on laenatud tollasest moest. Peakate on tal eeskätt ametitunnuseks, selle praktiline funktsioon on väike. Tähele tuleb panna ka põlle, mille õlapaelad ristuvad rinnal. Hiljem ristusid need kas seljal või kadusid sootuks.

Halastajaõde Esimese maailmasõja ajal. Kleidi lõige on muutunud praktilisemaks ja spetsialiseerunumaks. Kleidilt on kadunud nähtav muster ja see on välitingimustes sobivamas tumedamas värvitoonis. Juuksed on seotud ja kaetud rätikuga hügieeninõuete kohaselt.

Lugu ilmus Eesti Õdede Liidu ajakirjas Eesti õde. Tegemist on esimese jutustusega kolmeosalisest seeriast, mille viimane osa jõuab tänapäeva.Tekst jätkub järgmises numbris.