„Kui varasemalt oleme vähemalt teadnud, kellega ja kelle vahel toimub sõda, siis praegu on see teadmata. Vähemalt enamikul inimestel. Ka mina ei tea seda ja võib-olla polegi see nii oluline. Aga huvitav paradoks on see, et alles hiljuti oli maailm vaba ning inimesedki otsisid oma vaimset vabadust ja lähtusid kõrgemast teadlikkusest. Kuid mida rohkem me täna viime tähelepanu vabaduse piirangule, seda valjuhäälsemaks üldine vastandumine ja sõda läheb,” ütleb Kuurme.

Ta ei liigita ennast mitte kuidagi kellegi leeri, sest eemaldus sellest „sõjast“ väga teadlikult — astus sellest välja iseenda tasakaalus hoidmise pärast. „See olukord siin on kellegi teise pärusmaa ja ma ei peagi mitte kellegi poolt ega vastu olema. Parim, mida ma täna saan teha, on olla vaatleja. Isegi kui mul on omad arusaamad, väärtused ja teadlikkus ühest või teisest asjast, ei tähenda see, et see õige või tõene on. Ja see polegi ju oluline. Oluline on see, et hoiaksin endas vaatleja tasakaalukust, avatud meelt ja rahu, et mitte kaasa minna erinevate õigusenõudjatega,” sõnab ta.

Kuurme arutles ja vaatles hiljuti ühes seltskonnas inimese põhiolemust läbi universaalsete loodusseaduste prisma. Tema jaoks jäi kõlama mõte, et tasakaalu ja eluenergiaressursi kaotatakse siis, kui tõrgutakse vastu oma Elule.

„Ilmselt selline ühiskondlik kokkulepe elada teatud standardite, ootuste ja tingimuste kohaselt on võtnud meilt nii palju tähelepanu, et igapäevases elus ongi tänu sellele keeruline tasakaalu leida. Meie peas jutustavad alalõpmata need „väikesed hääled“, kus pesitsevad meie endi minevik koos esivanematega kaasa antud uskumuste ja väärtushinnangutega: „kui teed tööd ja näed vaeva, tuleb ka armastus“, „midagi ei saavuta tööd tegemata“, „puhkad siis, kui töö on tehtud“ jne. Küllap töötegemine on meid eestlastena ka kunagi hoidnud piisavalt tugevana, et rahvusena üldse ellu jääda,” arvab Kuurme.

Paraku näeb ta tänastes klienditöödes, et paljud on viidud viimse piirini, kus endast kõige andmine ei toogi rikkust majja ega hingelist rahulolu või armastust, rääkimata tasakaalust. Nii on stressinivoo pidevas kasvamises, kust paljudel juhtudel kukutakse alla üsna valusalt ja kiiresti. Paraku on tänapäeva terapeutide hääl siinkohal ebamugavaks ja teinekord ka kulmukergitavaks raputuseks, kui senised maailmavaated on nüüd vaja täiesti pea peale keerata.

„Inimest viib täna segadusse ja eksitab see, kui talle öeldakse, et ta ei peagi enam oma ellujäämise nimel rabelema, veri ninast väljas. Tema senine arusaam minna edasi läbi tohutute pingutuste, vastandumise, aga ennekõike läbi eneseõigustuse ja enda eest võideldes ei pruugigi toimida nii nagu varasemalt… Aga mismoodi siis teisiti saab, küsitakse enamjaolt. Mis oleks, kui selleks uueks maailmavaateks ja tasakaalupunktiks saab senise võitluse ja vastandumise asemel hoopis vaatlemine, iseenda tegude ja mõtete eest vastutuse võtmine ja aktsepteerimine, et iga inimene siin maailmas on unikaalne ja mitte keegi ei saa seda muuta, kui inimene ise seda vajalikuks ei pea?!” püstitab Kuurme küsimuse.

Tundub, et tänasel infomüraajastul neelab suur osa inimestest alla kõik, mis ette jääb. Infot antakse täna igal sekundil ja inimese ülitundlik ja kõrge stressitase ei võimalda võtta aega suuremat pilti vaadata, vaid ta annab pigem alla ja usub teda sel hetkel kõige rohkem kõnetavat. „Kui mu sõber ütleb, et asi on nii, küllap siis ongi”. „Mu terapeut ütles, et pead seda tegema, küllap ma siis teengi nii”. Paraku näitab see, et suhteliselt vähe on üldist eluenergiat, seda energiat, mis hoiab tõeliselt elavana, tehes oma asju rõõmu ja rahuloluga, hoides tasakaalu kõikides eluvaldkondades ja olles väga teadlik oma valikutest.

Kuurme toob näite väikeste laste näol. Nende piiritu uudishimu ja küsimuste küsimine näib küll vahel tüütuna, aga see näitab nende loomulikku avatud meelt ja soovi rohkem elu kohta teada saada. Nad ei kujunda oma arusaama vaid ühe inimese jutu põhjal. Miks mitte võiks siis ka täiskasvanud küsida rohkem küsimusi ja olla avatud erinevatele arusaamadele, andmata samas hinnanguid, kas üks või teine info on õige või väär.

„Olles heatahtlikult neutraalsed ja uudishimulikud, saame päris kiiresti tuua ennast pingeseisundist rahuolekusse ja tasakaalu. Kaob vastandumine ning isegi vajadus vastandumise ja eneseõigustuse järele. Me ei moonuta niimoodi endale enam enda reaalsust ja me ei pea endale jutustama enam lugusid, rääkima musta valgeks, ennast välja vabandama. Nii ei seisa ka me enam vastu oma elule ja näeme rohkem võimalusi igale inimesele loomuomaseks arenguks,“ lausub Kuurme.