Kaks bakalaureusekraadi, magister õigusteaduses, kaua ette kujutatud töö juuravaldkonnas… Aastaid tagasi sellises olukorras proovis Kadi endale meelde tuletada, et ta ju unistas sellest! Ja et kindlasti läheb paremaks, kui ainult edasi proovida, harjuda ja harjutada. Aga ei läinud silm särama, läks hoopis kõik hullemaks.

Kui praegu Kadit vaatad, ei kujuta teda ettegi masenduses või segaduses. Kui kohvikusse sisse astun, tunnen ta ära selja tagant, sest tema rühistki kiirgub tegutsemistahet ja elevust elu suhtes. Nii soe! Nii rõõmus! Aga see pole alati nii olnud.

„Rahulolematus ja ebamugavustunne aina süvenesid, kuigi veensin end, et see on loomulik osa elu tsüklitest ning kui ma järgmise asja edukalt ära teen, on pinge jälle maas ja hea olla!“ Lõpuks pidi naine endale tunnistama, et ta elas iga järgmise eesmärgi täitmise puhul lootuses, et see toob oodatud rahulolu. Ning selle äratundmisega kaasnes hulk intensiivseid emotsioone: süütunne, pettumus, kurbus…