Leia aega endale. See pole luksus, vaid ellujäämiseks hädavajalik. Anna teistele oma plaanist teada ja palu vajadusel abi. “Ma lähen jalutan pool tunnikest, kas saate hakkama?”, “Ma loen selle artikli lõpuni, siis tulen.” Ka niisama molutamine on väga vajalik tegevus ja kõik peavad saama seda endale lubada.

Kõigi privaatsus on tähtis. Igaühel peaks olema oma ruum või kohake kodus, mis kuulub tingimusteta talle ning kus on ainult tema asjad ja tema reeglid. Kui rohkem ei saa, siis oma voodi, laud, riiul või kapinurk. Alustada tasub kas või tualeti lukust ja kui vaja, ka magamistoa lukust. On tähtis, et vanemad saavad ukse kas või 20 minutiks lukku keerata. Väiksed lapsed on tegelikult palju mõistvamad, kui arvatakse. Neil ei teki enamasti liiga palju lisaküsimusi, kui ütlete, et tahate natuke aega kahekesi olla. Kui ei öelda midagi, võib lapsel ka viie minutiga paanika tekkida, kui vanemad on kuhugi kadunud. Arvesta, et keerulisemal eluetapil võib ka seksis pause ja pealiskaudsust olla. Seepärast planeerige pikemaid armuseansse ja korraldage neid teadlikult. Minge kindlasti kahekesi minipuhkusele – Riia on hea mõte!

Ole hell ja sõbralik. See ei pruugi kerge olla, kui tahaks kurvastusest, nördimusest, vihast ja hirmust taeva poole karjuda. Kuid sina oled oma “üksuses” tugitala ja oma lastele ellujäämiseks vältimatu. Nad õpivad sinu käitumisest, kuidas rasketes olukordades hakkama saada. Lapsed õpivad sinu pealt ka seda, kas olukord on hirmuäratav ja nemad ristiks kaelas või et elu ongi täis väljakutseid ja nendega tullakse kenasti toime. Iga sinu puudutus ja lahke sõna on su partnerile ja lastele hindamatu väärtusega.

Küsi abi. Kasuta turvavõrgustikku – kõik, kes saavad ja tahavad mingil määral pildis olla, on teretulnud. Pole häbiasi küsida abi vanematelt, sugulastelt, arstilt, sõpradelt, omavalitsusest, koolist, lasteaiast või naabrinaiselt. Pole vaja olla uhke ega liiga tubli.

Leia veel soovitusi ning loe Kai ja Stanislavi kogemust SIIT.