Ma olin Rometiga koos kolm aastat. Tutvusime ühel peol, meil oli üheöösuhe ja arvasin, et nii jääbki. Siis aga saime Kannu kõrtsis juhuslikult taas kokku. Ja meie suhe läks pauguga käima! Ta oli Kalevipoeg, käis Soomes tööl. Neljapäeva õhtul tuli minu juurde. Tegime särki-värki ja reede hommikul läksin tööle, tema saatsin marsa peale.

“Tulen koju, kas oled olemas,” saatis ta mulle tava­liselt sõnumi. Muidugi olen ma kodus, kullake! Meie elu oli tõeline pidu ja pillerkaar, arvasin, et sellel õnnel ei saa küll lõppu tulla. Ta ütles, et elab venna juures Tallinnas, ja ma käisin tal seal ka külas. Riiulil olid fotod naeratavast perekonnast, aga ma ei tea, kas olin lihtsalt pime või ei süvenenud, aga ma ei saanud aru, et piltidel oli tema ise oma perega. Sellest sain hiljem teada, siis, kui rasedaks jäin. Jõululaupäeva hommikul oli testil kaks triipu...

Jaga
Kommentaarid