Ebamugavusest ja piinlikkusest hoolimata peab esimese sammu vägivaldse suhte lõpetamiseks tegema ohver ise. Mis edasi saab?

Elu vägivaldses lähisuhtes kulgeb lõputus haigetsaamise-leppimise-lootmise nõiaringis. Kui naine otsustab end sellest välja murda ja abi saamiseks politsei poole pöörduda, astub ta suure sammu uue ja ohutuma elu poole.

Statistika järgi pöör­duvad naised politseisse kesk­miselt alles pärast 33. vägivallatsemis­korda. Aastatepikkuse kanna­tamise järel. Lõuna prefektuuri Tartu vägivallakuritegude menetlusgrupi vanemuurija Miina Voltri ütleb, et lähi­suhte­­vägivallaga on seotud julgelt üle poole vägivalla­kuritegude juhtumitest. “Ma ei ütleks, et kuritegude arv on suurenenud, aga inimesed on teadlikumad ja tulevad sellest enam rääkima. Peamiselt pöördub naine ise, mõnikord on teatajateks ka pereliikmed, töökaaslased või head sõbrad.” Igale pöördujale lähenetakse individuaalselt ja delikaatselt. “Kui inimene pärast hädaabi­numbrile helistamist rohkem siiski politsei sekkumist ei soovi ja menetluslikult juh­tumit lahendama ei hakata, siis me räägime, millised on ohvri muud variandid abi saamiseks ja toime tulemiseks (ohvriabi ja naiste tugikeskuse teenused). Kui aga algatatakse menetlus, siis tutvustame alati selle kulgu.”

Lõuna ringkonna­prokuratuuri II osakonna vanemprokurör Raul Heido nendib, et ohver ei olegi tihti kriminaalmenetlusest huvitatud. “Ta on huvitatud kiirest abist – seda suudavad anda väljakutsele reageerivad patrullpolitseinikud. Kui esi­algne abi on antud (vägi­vallatseja kinni peetud või kodust lahkunud), algab ohvri jaoks näiliselt rahulikum periood. Kriminaalmenetlus võib tihti tunduda pikaajaline, mõnes mõttes ka bürokraatlik protsess, vajalike menetlus­normide kohaldamise ja täitmisega. Aga selle eesmärk on kannatanut kaugemas perspektiivis aidata ning tagada, et vägivald ei korduks.”

Voltri soovitab igal juhul vägivallatsejast politseile teatada. “See võib tunduda drastilise sammuna ja nõuab ohvrilt suurt eneseületust, aga kunagi ei tea, mis tulevik toob. Kui vägivallatseja jääb vastu­tusele võtmata, võib tema karistamatuse tunne veelgi suureneda ning olukord kodus ajapikku veelgi hullemaks minna. Kui on juba vigastused, tuleb need esimesel võimalusel fikseerida. Politsei poole pöördu­mine ei pea olema esimene samm. Kui selleks pole veel jul­gust või tahet, võib kõigepealt rääkida sõbranna, psühholoogi, naiste tugi­keskuse või ohvriabi töötajaga. Olulisim on esimese sammu astumine ning mitu pead on mitu pead.”

Heido kinnitab, et esimese sammu vägivaldse suhte lõpe­tamiseks peab tegema ohver ise. “Jah, tal võib olla piinlik. Eba­mugav. Aga tal tuleb olukord enda jaoks selgeks teha ja kui on lapsed, mõelda nende turvalisusele.”

Kommentaar

Kairi Jakustand, MTÜ Valgamaa Naiste Tugikeskus juhataja:

“Politseile perevägivalla kohta avalduse esitamine on ohvri vaba tahe, kuid igal juhul soovitame seda teha, kuna vägivallatseja võib oma tegu korrata. Paraku tihti avaldust ei esitata, kuna “naised ei taha oma mehele halba”, vaid soovivad lihtsalt, et vägivald lõpeks.

Uurimise ajal on meie toetus ohvrile eriti oluline, kuna sel perioodil on vaja naist pidevalt jõustada, pakkuda talle psühholoogi, psühhoterapeudi või juristi abi, vahel ka turvalist majutust. Iial ei tohi unustada, et lähisuhtevägivalda pealt nägevad või kuulvad lapsed on samuti ohvrid. Ka neile on hädavajalik abi otsida – meie oleme klientide jaoks ööpäev ringi olemas.

Väga tähtis on hea koostöö ohvriabi, kohaliku omavalitsuse, politsei ja prokuratuuriga.

Statistika näitab, et enamik meie tugikeskusesse pöördunud naistest kannatab kodus just vaimse terrori all ja see jätab ohvri tervisele tihti veel rängemad jäljed kui füüsiline vägivald. Kahjuks on aga vaimset vägivalda kohtus väga raske või isegi võimatu tõendada, sest enamasti on vägivallatseja teistele endast väga toreda ja abivalmi inimese mulje jätnud.

Kui naine pöördub meie poole abi saamiseks, siis esimesel kohtumisel hindame, kas tegu on peretüli või süstemaatilise perevägivallaga. Füüsilise või seksuaalvägivalla korral soovitame kindlasti EMOs vigastused fikseerida. Seda on oluline teha ka juhul, kui naine keeldub (seekord) politseile avaldust esitamast.”

“Me sekkume inimeste pereellu.”

Kui uurija kuulab kannatanu üle, siis peab ta selgitama, et kannatanul on õigus lähedase inimese kohta ütlusi mitte anda. “Kui ohver keeldub, tähendab see meile olulise tõendi kaotamist. Alati pole võimalik ka traumapunktist minevikku puudutavaid dokumente kätte saada – isegi kui tekitatud trauma on fikseeritud, ei pruugi olla see sobiv tõend, kui põhjuseks on märgitud näiteks kukkumine,” kirjeldab Heido.

Ta lisab, et kui kannatanu ise loobub ütluste andmisest, ei ole head koostööd loota. “On öeldud, et mida te meist kiusate, mees on oma veast aru saanud ja laske meil rahulikult elada. Jah, me sekkume inimeste pereellu. Mõnikord on jäänud selline tunne, nagu me pakuks ohvrile abi vastu tahtmist. Selleks, et kanna­tanud oma olukorda päriselt mõistaksid, peame vahel nendega eraldi tööd tegema.”

“Kriminaalmenetlusega kaasnevad suured kulud ja me peame mõtlema, et kannatanul või tema perel neid ei tekiks.”

Paljudel juhtudel elavad kannatanu ja kahtlustatav menetluse ajal ja ka pärast seda endiselt koos. “Oma ala spetsialistide toel ja menetluse käigus saab inimene teadli­kumaks abi võimalustest ning sellest, et ta ei ole oma mures üksi,” ütleb Voltri. “Võib-olla enne oli ühel osapoolel suhtes rohkem võimu ja teine tundis hirmu, julgemata midagi vastu öelda. Ei osanud end kaitsta. Kui nüüd seni võimu­positsioonil olnud pool saab signaali, et keegi teine hoiab suhtel silma peal, siis võib ka tema käitumine muutuda. Ja ka kooselu võib taas paremaks minna.” Vanemuurija rõhutab, et politsei ülesanne on anda signaal, et vägivaldne käitu­mine ei ole mingilgi moel vastuvõetav, et selline kooselu, milles on vägivald, ei ole normaalne. “Mõnel juhul piisab ka sellest. Ei saa öelda, et igal juhul peaksid inimesed lahku minema...”

Peeti kinni – mis edasi?

Ilma kohtu loata on võimalik kahtlustatavat kinni hoida 48 tundi. “Kui kinnipeetut on varem vägivaldse käitumise eest karistatud, siis leiab prokurör, et ta tuleb mõneks ajaks ühiskonnast isoleerida. Taotleme vahistamist. Kui on olemas vahistamisalused – uute vägivaldsete kuritegude toimepanemise oht on suur ja kahtlustatav võib kõrvale hoida kriminaalmenetlusest –, siis kohus rahuldab vahistamis­taotluse. Kui on tegemist juhtumitega, kus kahtlustatav peetakse kinni, aga pikaaegset vägivaldset tausta pole, siis on võimalik tema vabadusse jäämine, kuid ohvri kaitseks saab prokurör kohtult taotleda ajutise lähenemiskeelu kohal­damist. Selleks peab olema kannatanu nõusolek,” selgitab Heido.

„Kui vägivallatseja jääb vastutusele võtmata, võib tema karistamatuse tunne veelgi suureneda.”

Ajutise lähenemiskeelu arutamise kohtuistungil peab üldjuhul viibima ka ohver ise ja seda otsustab kohus. “Eeluurimiskohtunikul tuleb vahetult veenduda, sealhulgas ka ohvri kaudu, kas ajutine lähenemiskeeld on põhjen­datud või mitte. Meil on olnud kriminaalasjades olukordi, kus ajutist lähenemiskeeldu ei riku mitte kahtlustatav, vaid kanna­tanu otsib temaga ise kontakti, ja sellisel juhul ei saa kahtlus­tatavale lähenemiskeelu rikkumist ette heita. On esi­nenud ka juhtumeid, mille puhul kannatanu avaldab kohtuistungil, et ta ei toeta enam ajutise lähenemiskeelu kohal­damist ja leiab, et 48tunnine kinnipidamine on kahtlus­tatavale juba piisavalt mõju­nud.” Kohtusaalis võib ohver end turvaliselt tunda – üldiselt tuuakse kahtlustatav saali kahe politseiniku vahel.

Aga kui ajutist lähenemis­keeldu rikutakse? Korduv rik­ku­mine toob vägivallatsejale kaasa täiendava kahtlus­tus­episoodi. “On väga oluline, et kannatanu annaks lähenemis­­­­keelu rikkumisest politseile teada esimesel võimalusel, et sellele saaks kiiresti reageerida. Keeru­lisemad on olukorrad, kui politsei saabumise ajaks on kahtlustatav juba lahkunud. Kui meil pole näiteks turva­kaamerate salvestisi või naabrite ütlusi, siis on ajutise lähenemis­keelu rikkumist raskem tõendada. Lihtsam on seda teha siis, kui kannatanuga on suhel­dud arvuti teel ja rikkumine on talletatud,” kirjeldab Heido.

Kohustus kaitsta lapsi

Voltri ütleb, et sellised lähi­suhtevägivalla juhtumid, kuhu on segatud ka lapsed, on alati prioriteetsed. “Need on väga keerukad juhtumid ja lapsed on äärmiselt haava­tavad. Samas, mõnikord annavad just lapsed meile väärtusliku tõendi. Seda, kas lapsi on vaja üle kuulata, hindame iga asja puhul eraldi,” räägib vanemuurija. “Laste abistamisele rõhun alati ka ülekuulamisel. Laste kaits­mise ja aitamise esimene kohus­­tus lasub küll vanematel, ent kui nemad mingil põhjusel sellega keerulises suhtes toime ei tule, siis on see meie ja koostöö­partnerite ülesanne.”

Heido lisab, et vaenus olevad ekskaasad kipuvad unustama, et lastega ei tohi manipu­leerida. “Paraku on viha vastas­poole vastu tihti pimestav.”

Lahendused?

Suurem osa lähisuhte­vägivallaga seotud juhtumitest lahendatakse lihtmenetluse korras. “Need on kokkuleppe­menetlused, kus prokuratuuris kohtuvad prokurör, kahtlus­tatav ja tema kaitsja. Prokurör esitab oma ettepanekud karis­tamiseks. Kui pooled nõustuvad kokkuleppega, siis prokurör saadab kriminaal­toimiku koos kokkuleppega kohtusse, vastasel juhul tuleb leida mõni muu menetlusliik. Kui kahtlus­tatav põhi­mõtteliselt oma süüd ei tunnista, siis lahendatakse juhtum üldmenetluse korras,” selgitab Heido.

Kui materjalidest ei nähtu süstemaatilist vägivalda, siis on võimalik ka lepitusmenetlus. “Kui abikaasad või elu­kaaslased jäävad kokku, on lepitus­menetluse mõju parem kui kohtu­­likul karistamisel. Kriminaal­menetlusega kaas­nevad suured kulud ja me peame mõtlema sellele, et kannatanul või tema perel neid ei tekiks.”

Kui aga on tegemist süste­maatilise vägivallaga, näeb ta ainsa võimalusena vangistust. “Asjaolusid arvestades on võima­­lik ka šokivangistus, millest osa tuleb ära kanda vanglas, osa vabaduses kriminaal­­­hooldaja kontrolli all.”

Voltri lisab, et võimalike lahenduste skaalal on kaks äärmust. “Esiteks, inimesed saavad uute kokkulepete ja tugiprogrammide ning oma ala spetsialistide toel elu paika. Teine variant on maksimaalne võimalik karistus, et kurjategija ühiskonnast isoleerida. Enamik lahendustest jääb siiski äärmuste vahele.”

Heido rõhutab, kõik lahen­dused on individuaalsed. “Kriminaalmenetluses üritame halbadest lahendustest leida parimad.”

Karm statistika

Politsei saab Eestis iga päev keskmiselt 30 lähisuhtevägivalla väljakutset.

Rohkem on väljakutseid nädalavahetuseti ja õhtuti.

Vägivald koduseinte vahel suureneb pühade ajal, mis veedetakse sageli koos alkoholiga.

Kolmandikul juhtudest on lähisuhtevägivalla pealtnägija või ohver laps.

Tüüpiline lähisuhtevägivalla toimepanija on 30–49aastane põhi- või kesk(eri)haridusega mees.

Tüüpiline ohver on 30–49aastane keskharidusega naine.

Vägivallatseja on rohkem kui pooltel juhtudel joobes.

Kuidas sekkuda?

Kuuldes näiteks kõrvalkorterist kisa, sõimu või appihüüdeid või nähes vägivalla kasutamist, helista hädaabinumbril 112.

Vägivallatseja võib rünnata ka kõrvalist isikut, seega ei pruugi olla mõistlik minna ise tüli lahendama.

Kui puutud ohvriga kokku, räägi temaga. Julgusta otsima abi ja pöörduma politseisse, ohvriabisse, naiste tugikeskusesse või arsti poole, et fikseerida füüsilise vägivalla tagajärjed.

Ära anna hinnanguid. Aita abi kutsuda.

Kes aitab aitajaid?

Vanemprokurör Raul Heido ütleb, et lähisuhtevägivallaga seotud juhtumid on traumeerivad ka politseiuurijatele ja prokuröridele. “Julgen öelda, et mitte iga uurija, kes nende juhtumitega tegeleb, ei tohiks seda teha, sest need nõuavad erilist empaatiat. Kui sa ei suuda leida väljundit, on läbipõlemisoht väga suur. Praegu peab igaüks ise endale abi otsima. Mitmetes arenenud riikides on spetsiaalsed lähisuhtevägivalla grupid, keda on vastavalt välja õpetatud ja kellele pakutakse vajalikku supervisiooni.”

Raul Heido veedab iga puhkusepäeva reisides ja rõhutab, et tegemist on tööga, mida võimaluse korral ei peaks koju kaasa võtma.

Miina Voltri armastab vabal ajal samuti reisida ja tegeleb palju oma koertega.