ANNE & STIILI KAANELUGU | Luisa Rõivas suhtest, perest, koroonakriisist ja lavale naasmisest: olin totaalne kodukana, kes elas ainult lastele

“See, et hakkasin vähem esinema, kuidagi kujunes nii juba Taavi peaministriajast. Mulle esitati koos paljude esinemis­pakkumistega ka ettevaatlikke küsimusi, et kas sa ikka tohid seda teha...? Kas peaministri naisena ikka on viisakas kusagil esinemas käia?”

Elu läks edasi ning kinkis Luisale ja Taavile kolm ime­armsat last: Miina Rihanna (11), Herman (4) ja Uma (1,5). “Esimese lapsega ei olnud ma oma projektide kõrvalt väga kodus, küll olen seda nüüd ja ausalt öeldes on see mulle mugav olnud. Olen seda aega väga nautinud, tegemist on teadliku valikuga, mille üle olen väga õnnelik!

Näen, kuidas mu kodus olemine lastele mõjub, ja tunnetan neid hoopis teisiti. Miina oli väiksena minuga küll kõikjal kaasas, nii teatris kui ka kontsertidel lava taga, aga mõnus ja rahulik keskkond mõjub lastele kõige paremini.”

“Peidus” elu sobib Luisa isiksusega. Ta kinnitab, et avalikkuse tähelepanu ei ole ta kunagi igatsenud ega eriti nautinud, ometi on tähelepanu saatnud teda aastast 2007, mil ta võitis konkursil “Eesti otsib superstaari” Birgit Sarrapi järel teise koha. “Ma ei käi üleliia avalikel üritustel, teen seda ainult vajadusel. Ja enne seda hetke, kui ma uuesti “Joel Ostrati suurel õhtusöögil” mõned lood esitasin, ei osanudki arvata, et sisimas tegelikult tohutult lavale tagasi võiksin tahta. Kihku lavale naasta ei tundnud ma pikka aega...”

Ent ta ei igatse igale lavale. 15–20aastasena käis ta tihti ööklubides esinemas: “Käisin kõikjal alates Mutant Discost kuni ma ei tea milleni... Vot seda elu ma tõesti ei igatse, kolme lapse kõrvalt ei peaks sellele tempole ka enam vastu.”

Lauljakarjääri suhtes üldiselt on ta aga kahtlev, eriti praeguses maailmas. “Koroona tõttu tundub meelelahutus­maailmas toimuv väga kurb. Mis lauljatest üldse saab, milline on maailm pärast pikka pealesunnitud pausi?”

Luisa on kogu elu nautinud muusikategemise protsessi, mille juurde kuulub stuudios lindistamine ja muu, mida ta nimetab mustaks tööks. Kui kontserte anda, siis eelistab ta seda teha mõisates või erapidudel. Samuti igatseb Luisa teatrit, viimaseks etenduseks jäi talle peaosa Vanemuise lavastuses “Kosmonaut Lotte”. Kui ta näeb pakkumises midagi sellist, mis silmad särama paneb, siis on kindel: väljakutse tuleb vastu võtta, enese proovilepanek ja eneseareng on talle olulised.

Just üks selline pakkumine potsatas tema postkasti 2020. aasta augustikuus. Salajase kirja saatja oli saate “Maskis laulja” produt­sent Triin Luhats. “Ta küsis, kas ma oleksin nõus saatesse tule­ma ja kas mul oleks üldse aega seda teha, sest mingil peri­oodil on tööpäevad salvestuste ja proovide tõttu väga tihedad. Kuna mulle eelmine hooaeg väga meeldis, olin kohe nõus!”

Luisa süvenes põhjalikult lugudesse, mida kavatses esitada. Neid aitas hiljem valida ka abikaasa. “Nalja teha või kedagi pilada ma ei soovinud. Eesmärgiks olid stabiilselt head esitused, mis näitaksid minu musikaalsust ja oleksid väljakutsed mulle endale. Võib-olla oodati rohkem tänapäevaseid hitte, aga jäin siiski endale kindlaks.”

Luisa tunnistab, et lauluhääle muutmine oli paras pähkel, aga saate tarbeks väga vajalik. “Igal lauljal on oma hääl ja kui sa teed ükskõik mis muud häält, siis see tundub nii jabura, vale ja isegi koledana, et tekib tahtmine põhimõtteliselt üldse kõigest keelduda. Iseendas tekib tõrge – see pole minu hääl... Pidin oma tegeliku hääle varjamisele stuudios pidevalt mõtlema – see oli ülikeeruline.”

Saadet vaatas Luisa koos perega. “Taavi on vihjete peale tugev, mina hääle peale. Ta arvas faktide põhjal ära näiteks Sven Mikseri.”

Seda, et Luisa on samuti saates, sai abikaasa teada alles siis, kui paar esimest salvestust olid juba toimunud. Luisa muigab, et ta lihtsalt pidi Taavile rääkima, sest pereelu muutus sel perioodil veidi imelikuks...

“Kuna mul on kolm last ja elame linnast väljas, siis pean neid pidevalt sõidutama. Koos lastega ei ole võimalik selles saates osaleda.” Kord võttis ta kõige väiksema lauluproovi kaasa. “Uma on väga aktiivne. Esiteks võttis ta mul mikri käest, teiseks oli riiulitel ka igasuguseid huvitavaid asju,” kirjeldab ta ja tunnistab, et hakkas sel ajal tunduvalt rohkem lapsehoidja abi paluma.

Lisaks pidi Luisa tegelema kõige muuga, mis aitas saates osalemist varjata. “Põhimõtteliselt olin olnud totaalne kodukana, kes elab ainult lastele, aga ühtäkki tahtsin teha mehele selgeks, et käin nüüd pidevalt näiteks LPG-massaažis... mille tulemust muidugi polnud kusagilt näha,” naerab naine. “Ja veel käisin “töövestlustel”, mis poole päeva pärast olid paraku juba meelest läinud... Kui Taavi siis küsis, et kuidas läks, küsisin, et misasi?! Töövestlus! Aa... jaa, halvasti läks, sinna ma küll tööle minna ei taha!”

Ühel päeval, kui Luisa taas proovi sõitis, helistas talle abikaasa: “Läheks lõunale?” “Juhtub üliharva, et Taavi mind lõunale kutsub. Vastasin suvaliselt, et ei saa, lähen kohtumisele. Siis ta küsis pettunult, et mis kohtumine – kellega sa kohtud?” Pärast seda päeva tundis Luisa, et vabandused on otsa lõppenud ja tuleb oma tegemised üles tunnistada. “Kui talle mõnda lugu lasin, siis ta jäi seda ka uskuma.”

Pärast kahe ja poole aastast pausi oli Luisal publiku ees esinedes närv korralikult sees. Ja kusjuures live’is laulda olevat lihtsam kui kostüümi sees keerutada! “Lisaks ei tea sa kunagi, kuidas publik reageerib ja kes sel päeval vaatajate seas üldse istuvad. Lugu, mis võib vanematele nostalgiline tunduda, on noortele tihti üldse tundmatu.”

Luisa on olnud Taaviga paar 13 aastat, millest abielus viimased kolm. Meedia suure tähelepanu all ütlesid nad suurejoonelises pulmas teineteisele jah ja kaitsesid oma suhet ka siis, kui see oli tegelikult õrnemast õrn.

Viimasel teemal on naine resoluutne. “Paarisuhte kõige olulisem aspekt on minu jaoks järgmine: toetada igas olukorras. Lõhkuda saab siis, kui sa lased lõhkuda. Kui sa ei lase, ei ole see võimalik. Koos jätkamine on otsuse küsimus. Minu otsus oli, et ma ei lase lõhkuda. See on minu pere, kindlus ja kodu, millest räägime... See oli siis ainuõige otsus ja olen kindel, et läheme Taaviga veel pikalt edasi. Teiste arvamus on kahe inimese suhte puhul täiesti ebaoluline.”

Luisa ütleb, et meedia tähelepanu on mõnikord väsitav olnud, kuid teda see rööpast välja ei vii. “Ma ei tea, kas üritan olla või olengi tugev, aga mind ajakirjanduses kirjutatu ei mõjuta. Mu nahk on juba piisavalt paks. Pigem mõtlen alati kõikide teiste peale – mida tunnevad vanemad, õed-vennad, lapsed... Neile on see palju raskem. Aga homme tulevad alati uued uudised, eelmised jäävad minevikku.”

Mõne kuu eest teatas Taavi Rõivas, et lahkub poliitikast. “Minu jaoks oli see kauaoodatud otsus,” ütleb Luisa. “Kui me kokku saime, oli ta esimest korda riigikogus – oleme kaua selles maailmas keerelnud. Taavi on aastatega väga palju saavutanud, olnud Eesti Vabariigi peaminister ja arvan, et väga hea peaminister. Liiga palju suundi, kuhu poliitikas edasi suunduda, ei ole... Praeguses poliitikas talle pinget pakkuvat ametikohta või saavutamata eesmärke ei ole. Õigem on end vahepeal kusagil mujal arendada ja maksma panna. See on parim otsus, mille ta praegu teha sai,” toetab Luisa abikaasat.

Varem rääkisid nad mehe tööasjadest ka kodus. Nüüd on Luisa poliitikale mõeldes murelik: “Lihtsalt ei ole enam millestki rääkida. See on isegi juba naeruväärne... Minu jaoks on poliitika midagi väga intelligentset, mida ajavad targad inimesed, riigimehed. Siiralt loodan, et midagi varsti muutub.”

Möödunud aasta kohta ütleb Luisa, et see oli kõike muud kui lihtne. “Kui kevadine lockdown tuli, siis olime perega just Ameerikast tulnud ja kooliajast niigi juba paar nädalat näpanud. Siis jäi Miina haigeks... Karantiini alguseks olime juba kolm nädalat kodus olnud. Ja kui esimene koduõppenädal oli möödunud, oli küll selline tunne, et unustage ära, ma ei suuda rohkem. Palun kooli tagasi...” Koolis, kus Miina käib, oli koduõpe 14. juunini.

Luisa sõnul muutsid olukorra keeruliseks kaks väiksemat, kes ei käi lasteaias. “Meil ei ole just pisike kodu, aga kui sul on kaks väikest last, siis sa ei saa neid ju selleks ajaks, kui isa video­konverentsil ja õde koolitunnis osaleb, purki panna. Need, kes pidid arvutis midagi tegema, olid närvis, et taustal käib pidevalt möll. Ja siis üritasingi toimuvat vaigistada, palju õues olla... Jah, see oli raske.”

Luisa kirjeldab muiates olukordi, mis küllap tulevad kõikidele lastega peredele tuttavad ette: “Ja kõik sõid, kogu aeg! Kodust saigi söökla, kus üks toidukord polnud veel lõppenud, kui juba tuli hakata uut ette valmistama. Muidu ikka söödi koolis ja väljas... Sooja söögi tegin varem õhtuks ja väikestele soojendasin midagi. Nüüd oodati kolm korda päevas sooja toitu ja käidi ka vahepeal külmkappi piilumas. Kolmanda nädala lõpus küsisin Taavilt, et miks me ei saa Bolt Foodist toitu koju tellida... Käivad nad ju kaugemateski kohtades.” Abikaasa saatis Boltile humoorika sõnumi ja peagi hakkasid ka nende juures toidukullerid käima, Luisa sai köögitoimetustest pisut puhata. “Usun, et kogu meie küla on selle võimaluse üle õnnelik!”

Kuigi karantiiniperioodil olid ka Rõivaste jaoks omad plussid, siis Luisa ütleb, et tema seda aega küll kuidagi ei nautinud. “Nägin, et tütre õpimotivatsioon hakkas üsna pea kaduma. Ootan väga aega, mil koolid taas avatakse. Usun, et lapsed õpivad õpetajate käe all paremini kui siis, kui mina aitan... Õppimiseks on parim koht siiski kool, mitte kodu.”

Kui mai keskel Saaremaa avati, pakkis Luisa pere kohvrid ja koera ning sõitis kaheks nädalaks Vilsandile, kus asub laste ristivanemate maakodu ja kus ka muul ajal meelsasti aega veedetakse. Paradiis, toob Luisa võrdluse.

“Läksime lihtsalt, et kohta ja ümbrust vahetada. Tundus, et ka Miinal oli seal põnev... Muidugi internetiga oli kehvasti, sest kui Taavi tahtis konverentsil osaleda ja Miina videosilla kaudu klaveritunnis olla, siis jooksis see kõik kokku...”

Luisa lisab, et Vilsandile minek on alati omaette väljakutse – koera ja kolme lapsega on reisimine omaette ettevõtmine. “Kui sealt tagasi tuleme ja Taavi ütleb, et läheme nädalavahetusel uuesti, vastan, et ei, aitäh, just pakkisin viimase kohvri lahti...”

Kuigi Eestis on perega sel aastal ringi sõidetud küll, tunnistab Luisa, et igatseb kohutavalt reisimist. “Ootasime Taaviga ka oma Hispaania reisi,” teatab ta naerdes. “Hoolimata sellest, et seda sai eri põhjustel edasi lükatud, tekitas mõte eesootavast puhkusest siiski elevust.” Unelm purunes, kui ühel päeval reisiraha tagasi kanti. “Meie kodu kohal on lennukoridor – vaatame ikka lastega lennukeid ja mõtleme, et tahaks nii väga kuhugi minna. Hermani lemmiksihtkoht on Legomaa...”

Kui Luisalt küsida, milline ema ta on, jääb ta pikalt mõttesse. “Arvan, et... olen, nagu mu oma ema...”

Luisa silmad valguvad vett täis. Ta kaotas oma ema raske haiguse tõttu poolteise aasta eest.

“...aga pean end küllalt nõudlikuks emaks. Olen kindlasti ka rääkija ema, kes proovib kõiki probleeme rääkides lahendada. Aga ma ei saa öelda, et ma poleks oma lastega kunagi riielnud.”

Luisa peab tähtsaks, et lapsed teaksid, mida tähendab töötegemine, järjekindlus, austus.

“Samas tean küll, et ma ei suuda end alati kehtestada, lapsed oskavad vanematega päris häid mänge mängida... Aga kui sul ikka kooliasjad tehtud pole, siis õue või sõbrannadega linna ei lähe. Koduaresti muidugi ei saa tänapäeval vist enam kedagi panna, sest kõik on niikuinii kodus... Tundub, et karistusena saab tänapäeval kasutada ainult nutiseadmeaja piiramist. Õnneks on Taavi samuti selle koha pealt resoluutne. Oleme teinud nädalasi nutikeelde – alguses ollakse küll pahur ja vihane, aga lõpus avastatakse õmblemine, küpsetamine... Need argised asjad, mida tehes meie põlvkond üles kasvas, aga mis praegustele teismelistele täiesti erilised tunduvad.”

Luisa on seda meelt, et kõike ennast puudutavat ei saa laps ise otsustada. Näiteks mis seostub huvitegevuse, tema tütre puhul klaveriõpingutega. “Ikka selleks, et kui ta on kord minuvanune, siis ta ei saaks endale ette heita, et pagan, miks ma ei käinud... Olen see ema, kes jaurab, et mine ja harjuta. Tajun, et nutigeneratsiooni on väga raske motiveerida millegagi süvendatult tegelema. Mäletan, et minul endal ei olnud seda probleemi – kartsin oma klaveriõpetajat ja harjutasin ainuüksi seetõttu! Mitte et oleksin karistust kartnud, vaid seda piinlikkustunnet, kui selgub, et ma ei oska...”

Kõige rohkem veedab Luisa praegu aega oma beebidega, nagu ta kahte väiksemat hellitavalt kutsub. Luisa on abikaasaga naernud, et pidanuks pisitütrele, kes sai nime “Kill Billi” filmide peategelast kehastanud Uma Thurmani järgi, nimeks panema hoopis Ronja! Krutskeid täis tüdruk ei oska veel rääkida ja teeb end kuuldavaks-nähtavaks igal muul moel: hammustab venna varbaid, togib, möllab. “Oh... kui ta oma kriiskamise lõpetab, siis undavad kõrvad veel pikka aega,” naerab ta ja lisab hellitavalt, et poeg Herman on sõnakuulelik, leplik ja nunnukas. “Selline emme poja.”

Luisa ja Taavi aeg saabub siis, kui lapsed on magama pandud ja majja on lõpuks saabunud vaikus. Viimati kahekesi kinos käies vaadati kodumaist põnevikku “O2”.

“Meie ühise aja leidmine käib tihti une arvelt, sest meile meeldib õhtuti seriaale vaadata ja seda oleme juba aastaid koos teinud. Õhtuid, mil koos väljas käime, tuleb väga harva ette, sest meil pole võtta just palju hoidjaid, kes lastega jääks. Minu isa elab Elvas, Taavi ema on ettevõtja, kel on endal kiire elu. Kui on ette teada, et tuleb mõni üritus, siis organiseerime lapsehoidja.”

Luisa nendib, et koos ema lahkumisega kadusid tema elust väikesed eesmärgid, mille poole iga päev püüelda. “Tundsin, et väikesed asjad ei ole elus tegelikult üldse nii olulised. Näiteks kui kaitsen homme oma lõputöö, siis mis see mulle annab? Kas saan siis ülehomme Elisa turundusjuhiks? Ei saa ju...”

Nüüd üritab naine end veenda, et lõpetamata asjad, sealhulgas TalTechi ärikorralduse eriala lõputöö, tuleb ikkagi valmis teha. “Ütlen endale iga päev, et Luisa, sul on see asi lõpetamata. Sa pead selle ära tegema, isegi kui see on raske.”

Luisa uurib lõputöös, kuidas internetiturundus mõjutab alfa- ja Z-põlvkonna ostuotsuseid ja mõttemaailma. Kuigi uuringud on juba läbi viidud ja 27 lehekülgegi valmis kirjutatud, arvab ta, et koroonakriis on olukorda kardinaalselt muutnud ja alustada tuleb otsast peale.

Üks väike eesmärk on Luisal veel – ta hakkas koos sõbrannaga taas personaaltreener Argo Aderi juures trennis käima. “Ühelt poolt selleks, et alla võtta, teisalt, et luua endale jälle väga vajalik harjumus. Isegi neil päevil, kui väga ei viitsi, tuleb minna, sest Argo ootab. Ja sõbrannaga on hea koos käia,” on naine rahul.

Kui küsida Luisalt, kas ta on õnnelik ja mis teda õnnelikuks teeb, vastab ta kohe: “Perekond on minu jaoks kõige olulisem. Olen õnnelik siis, kui mu lähedased on õnnelikud ja neilt peegeldub see tagasi. Mulle meeldib väga teiste eest hoolitseda.”