ARHIIV | Sünnipäeva tähistav Imre Sooäär: olen alati õiguse ja õigluse eest seisnud

Lugu ilmus esmakordselt aastal 2020.

Suurtest tunnetest nagu armastus ja vihkamine ei kõnelda riigikogu kõnepuldis just liiga tihti. Emotsioonide väljanäitamist ja neist rääkimist ei pelga Imre Sooäär (51) ka igapäevases elus – näiteks arvab ta, et eestlased kallistavad liiga vähe ega avalda üksteisele piisavalt armastust.

false

em>“Miks on meie ümber nii palju vihkamist ja nii vähe mõist­mist? Ehk pole piisavalt armastust, et seda tasakaalustada. Armastus on vihkamise antidoot. Armastust pole kunagi piisavalt, kui me seda ei jaga. Kui jagame vihka­mist, sünnitab see vastu­vihkamist ja tekib järjest suurem armastuse defitsiit. Mina ei vihka juba ammu enam kedagi. Ainult armastus viib Eestit edasi.”

Väljavõte Imre Sooääre kõnest riigikogus 7.12.2020

Koroonaaegse küünarnuki­tervituse asemel pakub poliitik, üks Pädaste mõisa omanikest, kirglik rändaja, helilooja ja nüüdseks endine diplomaat välja väikese aupakliku kum­marduse, käsi südamel. “Ei pea üksteist nühkima... Miks mitte näidata hoopis oma südame soojust?”

Neli aastat tagasi riigikogust lahkudes oli ta kindel, et sinna ta enam ei naase. Vahepealsete aastate sisse jäi kaks aastat kestnud ümbermaailmareis ja diplomaaditöö välis­ministeeriumis. Lisaks tugev töö iseenda keha ja vaimuga.

Tagasi Toompeale sundis Imret minema õiglustunne, mis ei lasknud enam kõrvalt vaadata, kuidas suhtutakse Eestis erinevatesse peredesse. “Kõige olulisem: mitte ühestki perest ei tohiks üle sõita. Meil on perekonnaseadus, aga seal ei ole öeldud, mis on pere. Seaduste esimene paragrahv defineerib üldjuhul mõisted ära. Minu silmis on perekond see, mis teil on. Kui olete sina, su vanaema ja kass, siis see on teie pere. Või näiteks üksik­vanem kahe lapsega; kaks naist, kes elavad koos; vaba­abielus või abielus olev paar – nad kõik on pered. Tundkem uhkust, et meil on nii palju erinevaid peresid!”

Ta on tagasi, kuid teist­sugusena kui riigikogust lahkudes. Tema pooleli jäänud – katkestatud – kõnest rääkis kogu Eesti, seda sai hiljem meediast tervikuna lugeda. “Eestis on aupaklikkust ja härrasmehelikkust väheks jäänud, meil on väärikuse kriis. Selle kõne iga lause ja mõte tuli puhtast südamest. Poliitikud viskavad tihti kõnedesse sisse sõnamängu, et kellelegi ära teha; näidata, kes on ülem ja kes on alam. On palju hauku­mist, ka riigikogus...” arutleb poliitik.

Esimesel tööpäeval tabas meest šokk...