Mu 7aastane laps küsis hiljuti: “Huvi­tav, kuidas räägime koroonast, kui minul on lapselapsed?” See küsimus oli nii ootamatu ja elutark, et jäin enne vastamist vaikima. Sellest lausest kostis mu vanaisa hääl. Tõesti, kuidas me oma koroona-aastast räägime?

Oleme rühkinud läbi viimaste aastate, võib-olla isegi kümnendite suurima kriisi, kammit­setuna oma kapslitesse. Viimased oleksid ju täitsa teretulnud, kui tegemist oleks mõne uut laadi kaitserüüga, ent paraku mitte. Räägin sellest, kuidas lisaks valitsevale koroonakriisile ümbritseb meid ka totaalne empaatiadefitsiit. “Meid” ei ole, olen “mina”, oled “sina” ja siis eriti vastikud “nemad”. Tunnen, et ka mind on nakatatud. Isegi kui keegi sooviks olla “meie”, kõlab vastu refrään “mina, mina, mina”.

Edasi lugemiseks: