Sügisel kolisime kokku — otsus, mis tagasivaadates oli meie suhet arvesse võttes sel hetkel üsna rumal. Siiski, ma olin enda üle uhke, et leidsin meile imearmsa pisikese korter ja suutsime mured minevikku jätta. Ühe katuse all elamine oli kui värske algus.

Samas ei olnud see kerge. Meie vahel oli tohutu emotsionaalne kuristik, aga kuna ees ootasid talvekuud, kirjutasin selle tavalise ilmastiku muutusega seotud depressiooni kaela.

Umbes samal ajal hakkas Anna käima läbi Mihkliga*, kes oli Lembitu parim sõber. Hakkasime regulaarselt neljakesi aega veetma, kuigi ma ei suutnud Annaga head sidet leida. Ta hoidis minuga pidevalt distantsi, mis muutis need kohtumised pisut ebamugavaks, aga kuulsin, et mu teistel sõpradel oli temaga samasugune kogemus, mistõttu otsustasin, et ilmselt see pole isiklik.

Mõned kuud hiljem, detsembris, mõned päevad enne mu 23. sünnipäeva, kui suhe Lembituga oli juba paremas korras (või vähemalt ma arvasin seda), ütles ta mulle need kurjakuulutavad sõnad: “Me peame rääkima.” Ta tundis, et meie suhe on “suremas”, aga tahtis samas seda parandada. Ma olin löödud. See oli täpselt vastupidine sellele, mida mina tundsin.

Siiski, me suutsime ka need probleemid seljatada ja taas edasi liikuda. Suures pildis see toimiski — või taaskord, vähemalt mina arvasin seda. Järgmisel aastal tähistasime Lembituga meie suhte neljandat aastapäeva rahuliku õhtusöögiga restoranis ja läksime sealt koju lõõgastuma. Istusime koos elutoas, tema vaatas korvpallimängu, mina avasin meie ühise sülearvuti — ja aeg peatus.

Seal see oli. Tõestus, et mu poiss-sõbral oli afäär Annaga enne, kui viimane Mihkliga suhtesse läks. Lugedes nende kirjavahetust, tundus kõik äkitselt väga loogiline: miks ta arvas, et me suhe “sureb”, miks Anna ilmus ootamatult baari, kus Lembit töötas, miks ta ühel õhtul koju ei tulnud ja naases järgmise päeva pärastlõunal, vabandades, et oli sõpradega ja ta telefoni aku sai tühjaks (jah, ma päriselt uskusin seda).

Ma lugesin läbi iga e-kirja, iga detaili ja nägin igat alastifotot. Ja siis ma plahvatasin, karjusin ja nõudsin, et Lembit tunnistaks, et ta pettis mind ja räägiks mulle kõigest. Tal kulus kolm tundi, et süü omaks võtta ning öelda “me lihtsalt suudlesime” asemel “me käisime mõnda aega läbi” ja “me seksisime mitu kuud järjest”. Ta ütles, et pettis mind, sest Anna mõistis teda meie rasketel aegadel paremini kui mina.

Ma olin maruvihane. Selle asemel, et Lembitu peale vihane olla, suunasin oma viha Anna poole (keda ma nüüd teadsin vaid kui seda “teist naist”), tõugates ta meie sõprade grupist välja. Mihkel jättis ta maha. Ma tahtsin talle vaid kõige hullemat.

Mu suhe purunes ja kolisin kahe tunni kaugusele, et anda endale võimalus haavu parandada ja oma katkine süda ära lappida. Olin jätkuvalt vihane ja ei saanud sellest kuidagi üle.

Kord, kui otsustasin kodulinna külastada, hakkas see muutuma, sest sain kokku Mihkliga. Ta olin Annaga lahkuminekust väga löödud. Ma teadsin, et ta armastas teda ja ütlesin, et kui ta tahab Annaga jätkuvalt koos olla — mida ta tahtis -, ei peaks ta end minu pärast tagasi hoidma. Kui nad teineteist taas leidsid, ei olnud ma kindel, et oma head sõpra enam kunagi näen.

Ma olin Anna peale jätkuvalt pahane, aga teadsin, et kui tahan Mihkliga edasi suhelda, pean talle andeks andma. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda rohkem mõistsin, et Lembit tegi ilmselt talle ka haiget. Ta olin Annale nii mõndagi lubanud ja tema arvas, et Lembit jätab minu tema pärast maha. Ja nii ma teadsingi, et tunnen end paremini vaid siis, kui selle loo lõpetan.

Seetõttu otsustasin valget lippu lehvitada ja saatsin Annale e-kirja, vabandades kõigi halbade sõnade ja tegude eest. Kui tema omapoolse vabandusega vastas, tundsin, kuidas raskus mu õlgadelt langes. Sel ööl magasin esimest korda peale afäärist kuulmist sügavalt.

Mu esimene näost-näkku kohtumine Annaga leidis aset alles aastake hiljem meie ühise sõbra pulmas. See oli kohutavalt imelik, aga sellega asi ka piirdus — lihtsalt piinlik. Olin rõõmus, et ei tundnud ta vastu enam viha.

Peale seda muutusid meie suhted paremaks. Suutsime ühises seltskonnas teineteisega suhelda, naerda ja nalja visata. Vahetasime isegi telefoninumbreid ja lõpuks vahetasime temaga rohkem sõnumeid kui Mihkliga. Mind päriselt huvitas ta elu ja hakkasin teda ühel hetkel isegi sõbrana nägema. Kui Mihkel ta kätt palus, olin nende üle siiralt õnnelik.

Olime Lembituga mõlemad möödunud suvel nende pulmas ning see oli ka esimene kord, kui teda peale kolme aastat kohtasin. Ta tuli minuga rääkima, et vabandada ja ma palusin tal lõpetada. Ma ei tahtnud mõelda enam talle ega meie ühisele minevikule.

Ma ei olnud seal pulmas tema pärast. Ma olin seal Mihkli ja Anna pärast. Ma olin seal oma sõprade pärast — jah, nende mõlema."

*nimed muudetud