“Inimesed ei oska ettegi kujutada, mida olen läbi elanud. Kui meenu­tan, kuidas kõik algas ja kui vähe oli teistepoolset mõistmist, on mul siiani valus,” ütleb Kelli, kelle tütar Emili oli kaheksakuune, kui haigus esimest korda tõsi­selt ründas. “Olime lapsega kahekesi kodus. Tundsin end väga väsinuna, kuid proovisin siiski igapäevaasju teha. Ühel hetkel kadusid mul ootamatult jalad alt ja kukkusin köögis põrandale. Laps ei saanud aru, mis toimub, ja roomas vaatama, mis minuga juhtus,” meenutab Kelli esimest kokku­kukkumist. “Suutsin siiski mõne aja pärast püsti tõusta ja mõtlesin, et mul on ilmselt vererõhuga probleemid.”

Edasi lugemiseks: