Sünnipäeva tähistav EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats: vabane oma kibedusest, see sööb ainult sind ennast

Lugu ilmus esmakordselt 2018. aasta detsembris.

EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats leiab, et ebakindlust, vägivalda ja sallimatust saab seletada helluse puuduse ning hingelise tühjusega.

Ka sel aastal kuulutati välja Anne & Stiili aasta naine — Annika Laats, kes on julgelt ja väsimatult kaitsnud kõikide inimeste õigusi võrdsele kohtlemisele. „Annika on inimene, kes ühendab. Kindlasti on tema näol tegemist ühe Eesti praegusaja suurima mõtleja ja vaimse teerajajaga. Tema empaatiavõime ja tolerantsus, inimlikkuse mõõde ja hea sõna mõjuvad kriisiajal ühiskonnale pehmendava palsamina,” põhjendas Anne & Stiili peatoimetaja toimetuse valikut.

Avaldame siinkohal temaga 2018. aasta detsembrikuu numbri jaoks tehtud intervjuu.

Kui eestlaste kohta kiputakse ikka ütlema, et oleme usuleige rahvas, on Laats seisu­kohal, et sellest, millesse eestlased usuvad, enamasti lihtsalt ei räägita. “Toomas Paul ütles juba kümme aastat tagasi, et sotsioloogilised uuringud näitavad, et me pole mitte uskmatu rahvas, vaid et oleme kolliusku. Kui räägitakse usu­leigusest, siis on taustal tihti nõukogudeaegne ette­kujutus religioonist ja see on paar põlvkonda eestlasi kiri­kust tõesti kaugele peletanud. Aga iga inimene vajab iseenda ja maailma usaldamiseks lootust, valgust, mõtet ja tähen­dust,” arutleb ta. “Igapäevases töös näen, et inimeste janu ja igatsus Jumala järele ei ole kusagile kadunud. Palju sõltub sellest, kuidas leiame kokku­puute­punkte – kui inimesel on janu, siis kuidas ta saaks juua.”

Oma koguduses Ristil näeb Laats enamasti just 30–40aastasi ja noori peresid. “Seepärast algavad meie püha­päevased teenistused kell üks päeval, et kohale jõuaks nii Keilast, Tallinnast kui ka Haapsalust. Mõnikord tullakse lastega, mõnikord ütlevad abielupaarid, et see on nende kvaliteetaeg – tulla korra või paar kuus kirikusse, minna ehk tagasiteel kohvikustki läbi,” räägib ta. “Kui kirikusse satub mõni 80aastane memm, siis mõtlen, et heldeke, kui tore, et meie seas on ka vanemaid, kuid tihti ei jaksa nad kohale tulla. Koguduse rikkus on just selle mitmekesisuses – meil on maa- ja linnainimesi, noori ja vanemaid.”

Kui linnades on kirikud rahvast täis just aasta lõpus, siis maal on vaiksem, osalt ka see­tõttu, et maakirikutes toimub vähem tasulisi kontserte. “Muidugi on jõuluõhtul kirikus palju rahvast, aga see ei ole ainult siis nii. Sõltub väga kogudusest – meil käiakse palju ka suvel, kui tahetakse lasta end leeritada, laulatada ja lapsi ristida. Üldiselt oleme aga võrgustik, mis koguneb aasta ringi.”

Mis puudutab laulatusi, siis see näitab õpetaja sõnul ka heaolu ja jõukust. “Meil kiputakse sellesse suhtuma nii, et kui on laulatus, siis peaks see kindlasti olema suurejooneline ja kallis pulmapidu sinna juurde – rohkem väljapoole suunatud. Ent olen läbi viinud imearmsaid laulatusi, kus on olnud pruutpaar ja nende kõige lähem ring. Kuni selleni välja, et ongi vaid pruutpaar, kellega pargisillal varahommikusel päikesetõusul kolmekesi oleme. Minu südant soojendab, et see on endiselt paari omavaheline tõotuse andmine,” kirjeldab ta.