“Ta ütles “hello”, ma ei vastanud, ta jätkas... Lõpuks kirjutasin vastu, et ei taha temaga rääkida, kuid ta saatis sõnumeid edasi. Viimaks mõtlesin: olgu, mul ei ole ju niikuinii üksi Rumeenias elades ja töötades kellegagi suhelda – kolleegid inglise keeles suurt ei räägi, olen Eesti sõpradest võõran­dunud ja äsja kohalikust noor­mehest lahku läinud... Seega mõtlesin, et okei, räägin siis veidi temaga. See oli viga.”
Juba paari kuu pärast hakkas Jaanale tunduma, et mees võtab, ise kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel olles, tema elu järk-järgult üle. Indialane oli lausa erakordselt kontrolliv. Mõistmata, kuidas see juhtus, avastas Jaana end peagi telefonis noormehele iga oma käigu ja isegi mõtte kohta aru andmas.

Nägus noormees, kes neli aastat tagasi Jaanaga ühendust võttis, elab Indias. Jaana ei tahtnud sõnumitele vastama hakates lõksu sattuda ja selgitas kohe välja, et mees on tõesti see, kellena end esitleb. Kõik tundus aus ja läbipaistev – India noormees kasutas enda pilti, näitas Jaanale videokõnes oma kodu ja perekonda. Hoopis Jaana oli see, kes esmalt kõiki kaarte ei avanud, öeldes uuele tuttavale, et ta on suhtes, sest tahtis igaks juhuks distantsi hoida.

India elu tundus Jaanale nii teistmoodi ja põnev, kuid alates hetkest,