Olete soojad ja mängulised ning teievahelist armastust on kerge tajuda. Siiski pole märgata, et te oma tundeid kogu ilmale presenteeriks.

Tanja: Mina istun Instagramis küll, aga selliseid asju üles ei pane, et mina musiga siin ja mina musiga seal. Me ei ole väga sellised, kes loobivad teineteise pihta lund ja postitavad siis kohe sellest kõigile vaatamiseks pildi, me hellutseme rohkem omaette.

Mikk: Pole isegi niisugust mõtet tulnud, et paneks üles midagi sellist, et täna on kuu neljas neljapäev ja näe, meie musiga istume siin teki all… heh! Kui meil on seal mõnus, siis miks peaks üldse telefoni välja võtma?

See armastuse teema… olen vist tüüpiline eesti mees, suuri sõnu teha ei oska, aga kui midagi ütlen, siis mõtlen seda tõsiselt. Mulle üldiselt meeldibki, kui inimesed ei pläma.

Tanja: Aga mina pläman palju!

Läheme hetkeks mõttes siit eemale. Kui suled silmad ja kujutled abikaasat mingis temale omases olekus, kus ta on õnnelik, siis missugust pilti näed?

Mikk: Mis mulle silme ette tuleb… ma ei näe Tanjat üksi, näen meid hoopis koos. Kreekas jalutamas. On hommik ja oleme koos lapsega. Aga mis tunne mul on? Küllap niisugune, mis tekib, kui tööd on tehtud, kõik on hästi, koroonat ei ole. Ma ei ole mingi kõva poeet selliste asjade kirjeldamiseks, aga midagi niisugust ma vaimusilmas näen küll. Meid perena koos. Pere oleme muidugi olnud vaid mõned aastad, enne olime ikka kahekesi.

Edasi lugemiseks: