LUMMAVAD FOTOD | Kübarakunstnik Liis Kalda unistab, et peakatted oleksid taas riietuse loomulik osa
(1)
Tänavu jaanuaris toimunud EKA Design Showcase 2021 raames valiti programmi läbinud 11 tudengi seast välja üks eksporditoetuse võitja — moekunstnik Liis Kalda. Tema loomingu, arhitektuuriornamentidest inspireeritud kübarad muudab eriliseks disaineri oskus leida uue materjali kõrvale ka nn teise ringi peakatteid. Teadmised materjalist ja oskus kvaliteeti märgata lubavad moekunstnikul vanu esemeid ikka ja jälle ümber vormida, tehes seeläbi ka klientidest märksa jätkusuutlikuma maailmavaatega teadlikud tarbijad.
Peakateteni jõudsin ringiga läbi filmi- ja rätsepakostüümide ning tekstiilide maailma. Kui varem olin tohutu mustrite ja tasapinnaliste tekstiilikaunistuste austaja, siis nüüd olen seda püüdnud järgemööda vormilistesse tehnikatesse üle kanda, püüdes anda silmale veidi puhkust.
Mulle on alati meeldinud peakatete võime defineerida karaktereid — olgu selleks siis kauboikaabud, torukübarad, suured naistekübarad 20. sajandi algusest, 1960-ndate kelmikad baretid ja nii edasi.
Millised märksõnad sinu loomingut iseloomustavad?
Mänguline, müstiline, romantiline.
Milliseid oskusi üks kübarakunstnik vajab?
Proportsioonitaju ja oskust viia tasapinnalised joonised kolmemõõtmeliseks. Materjalide tundmine ja käeline osavus. Minu puhul on see ilmselt segu rätsepa ja iseõppijast skulptori töövõtetest. Kuna see on üsna füüsiline ala, siis vildi vormimiseks peab kätes olema nii omajagu jõudu kui ka tundlikkust.
Sinu jaoks on oluline ka kasutatud esemete ümberkujundamine. Miks sulle jätkusuutlikkus korda läheb?
Milliseid väljakutseid pakub nullist kübara loomine? Milliseid vana ümberkujundamine?
Uuest materjalist kübara loomise suurim väljakutse on alati endale ära põhjendada, miks just selline kübar eksisteerima peaks. Vana ümberkujundamine on kompromiss enda visiooni ja kübaravildi omapära vahel. Vähem aega kulub loomingulisele osale ning rohkem praktilistele küsimustele: kas materjalitükk on piisavalt suur? Piisavalt tugev? Kas ajaga tekkinud plekke ja kahjustusi on võimalik eemaldada? Vahel tuleb ka otsustada, kas üldse hakata heas korras vana kübarat muutma või jätta see uut kandjat ootama.
Kuidas käib ühe kübara loomine?
Võiks öelda, et Eestis pole kübarate ja kaabude kandmine väga populaarne. Kas nõustud ja loodad seda muuta?
Arvan, et laias laastus on pilt mujal maailmas enam-vähem sama. Ju siis ei ole valik piisavalt mitmekülgne, et rohkem inimesi endale meelepärase leiaks. Ehk annan valiku laiendamiseks oma väikse panuse.
Aga miks võiks iga naise ja mehe kapis olla üks kübar/kaabu?
See muudab riietuse terviklikuks — lõpetab kas punkti, hüüu- või küsimärgiga. See tekitab emotsioone ja muudab tänavapilti põnevamaks.
Moe ja poliitika omavahelisi seoseid on alati põnev jälgida. Näiteks Helmetelt tuttavad fedora-stiilis kaabud olid populaarsed juba 19. sajandil naisõiguslaste hulgas ning sellest sai üks võrdõigusliku liikumise sümboleid. Helmed ise aga ilmselt eelistavad kaabusid kandes pigem viidata 20. sajandi esimese poole romantiseeritud tugevale meesideaalile. See näitab, et mood on endiselt elav sümbolite kandja ning seda saab ka oma loomingus teatud detailide abil ja ajalooga paralleele tõmmates kasutada.
Kaja Kallas ütles hiljuti: „Kõigil, kellel on kenad kaabud, pange need pähe ja kandke uhkusega!” Kas usud, et avaliku elu tegelased suudavad need unustatud peakatted tagasi moodi tuua?
Minu meelest igati tervitatav üleskutse. Teadlik kaabude vältimine justkui annaks mingile inimgrupile liiga palju tähelepanu ja võimu.
Kuhu loodad oma loominguga jõuda?
Loodan anda omalt poolt väikse panuse sellesse, et peakatted oleksid taas riietuse loomulik osa. Neis on nii palju eneseväljendusvõimalusi, mida ka tänapäeval nautida.
