Pere oli küll lasterohke, kuid Eneli* (43) sirgus neiuks “pime­das ja teki all” ajastul. “Oma esimese menstruatsiooni pidin ka üksi “läbi hammus­tama” — ema oli tööl! Aga kuidagi seitsmenda meelega tajusin, et need nuku­madratsid ema kapis olid just selleks mõeldud. Määrdunud alukad peitsin aga sügavale pesukorvi põhja. Ei küsinud, ei rääkinud,” meenutab Eneli aega, mil sõbrannad juba ammu kohtingutel käisid, kuid tema alles hakkas naiseks olemise intiimset poolt aimama.

“Esmakordselt kuulsin sõna “abort” viieteist­kümnesena. Selgus, et minu 16aastane sõbranna oli rasedaks jäänud.” Pärast naiste­nõuandla külastust rääkis sõbranna Enelile oma võima­lustest. Millest üks näis olevat abort. “Kuulasin suu ammuli ja omandasin infot lapseliku huviga. Sain teada, et abordiga võib kaasneda risk enam mitte kunagi rasedaks jääda. Tol hetkel polnud mul tema valikute kohta ühtegi hin­nangut. See oli tema keha, otsus, tulevik ja sel hetkel ka olevik,” räägib Eneli esimesest kokkupuutest abordi­teemaga, mil ta sõbran­nale mõista andis, et on igal juhul toeks ega tee ühtegi etteheidet – ükskõik, mismoodi sõbranna otsustab. Kogemata lapseootele jäänu tegi oma valiku ise ja

Edasi lugemiseks: