Peidus pool

“Ah et see ongi siis buliimia!?” imestas Getter (23), kui sai 2020. aasta alguses psühhiaatri kabinetis ootamatu diagnoosi.

“Üllatus küll, aga buliimik ei teadnud, et ta on buliimik. Ja kipun arvama, et see on paljude puhul nii – söömishäire on ohtlik haigus just selle poolest, et püsib pikka aega kas päris peidus või varjab end osavalt teiste häirete taha.” Aastaid ülesöömishoogude painavate tagajärgede all kannatades polnud Getteril aimugi, mida tema haigus endast tegelikult kujutab. “Arvasin, et mul on lihtsalt nõrk iseloom ja ei suuda sellepärast oma mõtteid, emotsioone ega käitumist kontrollida,” nendib cum laude poole pürgiv IT-tudeng vahetult enne psühhiaatria­haigla söömishäirete osakonda ravile minekut. “Jah, lähen vabatahtlikult haiglasse, sest ise oma söömishäire ja depressiooniga enam toime ei tule. Minu mõtted ja käitumine on mulle ohtlikud.”