Ester Kannelmäe: meie riigi juhtfiguurid hoolivad noortest üha vähem ja näevad neid pigem ohutegurina, keda nurka suruda

Taamal terendav 24. veebruar paneb mõtlema kodumaast — metsad ja meri, minu vanad ja noored inimesed. Minu minevik, olevik ja tulevik! Kõlab kaunilt, ent ometi on Eestiga seonduvad mõtted viimase aja poliitilistes tõmbetuultes üha konfliktsemad.

Negatiivsusemülkas ei aita mind mineviku mõtestamine. Austan hallpead ja kummardan kohati ka mõnda kulupead, aga praegu ei ole neist kasu, sest mõistlikud on vait ja kostab vaid karjujate rumal lahmimine.

Poen pakku nende maailma, kes tulevad pärast mind. Ent keset maailmakodanikest noorte eestimaalaste mõtteid ja tegusid pean paratamatult arvestama ka õhus heljuva ohuga — sirguval generatsioonil ei ole kõik hästi. Nad on väsinud ja katki juba enne täiskasvanuks saamist.

Globaalselt (ja ka Eestis) on meie ümber rohkem teismeliste-power’it kui kunagi varem.