Tunnistan, et vaatlen oma emotsioone ja elus toimuvat küllalt tead­likult – küsin endalt tihti, mis tunne mind parajasti valdab, jälgin, mis tundega ärkan või millisega lähen magama. Täpsest tundest endast (paljud eneseabi­raamatud rõhutavad eriti igapäevase armastuse ja tänulikkuse tunde olulisust) on minu jaoks tähtsam see, kas see tundub hea. Kas see on muutnud mu rahulikuks ja tüüneks või vastupidi? Kui olen seesmiselt rahulik ja rahul, tunnen, et suudan seda tunnet ka iga­sugustes olukordades säilitada. Ei, see ei tähenda, et ma ei tunneks sügavaid emotsioone, näiteks kirge. Rahulolus kirge kogeda on just eriti võimas...