Survet leida endale eluks ajaks sobiv partner tunnevad paljud juba päris noorest east — pärinegu see siis vanematelt, romantilistest komöödiatest või mujalt. Elu ilma teise pooleta polekski justkui midagi väärt. Ei tasu unustada, et sinu kõige olulisem suhe on tegelikult see, mille oled loonud iseendaga.
Selleks, et öelda mina asemel meie, on paljud meist nõus ohverdama kõik. Sõbrad, hobid ja isegi töökoha, eneseusust, -hinnangust ja -austusest rääkimata. Olen olnud õlaks, millel nutta, naisele, kes tahaks küll oma kihlatu maha jätta, aga kardab, et ta ei suudaks end ise ülal pidada. Suures hirmus vallaliseks jääda olen isegi klammerdunud mehe külge, kes mind pettis. Tean, et ma pole ainus. Miks me end aeg-ajalt suhetesse ära kaotame ja veelgi olulisem, kuidas end taas oma elus esikohale seada?
Vallalise vabadus
Kuus aastat tagasi, kui Sandra* (52) abikaasa juba mitmendat korda üleaisa lõi, otsustas naine, et aitab küll, ühised lapsed on suureks kasvatatud ja aeg lahku minna. Nagu iga abielulahutusega, kaasnes ka sellega palju südamevalu, keerulisi lahinguid ja suhete silumist. Praeguseks on mõlemad osapooled rahumeelselt eluga edasi liikunud. Kui Terje abikaasa jäigi kokku naisega, kellega loodud suhte pärast abielu purunes, siis Terje ise on siiani vallaline ja seda omal vabal valikul. “Mõned aastad tagasi käisin pea iga kuu mõnel kohtingul, isegi armusin korra ja lasin taas oma südame murda, aga siis järsku jõudis minuni arusaam, et tegelikult tahan olla vaba,” ütleb naine. “Ühiskond justkui eeldab, et iga inimene peaks olema kellegagi suhtes, ja eks ka mina igatsen aeg-ajalt kellegi kaissu, aga tunnen, et ma ei taha enam kogu aeg kellegi teisega arvestada.”
