Kelly Sildaru 2019. aastal isast: teadsin, et ta ei laseks mul teha midagi sellist, millega ma hakkama ei saaks

Tegelikult pidime Kellyga (17) intervjuuks kohtuma juba 2017. aasta septembris, ent vaid päev enne meie Skype’i kohtingut kukkus suusataja õnnetult Uus-Meremaa treening­laagris, mis päädis tõsise põlve­vigastuse ja põhjaliku taastus­raviga. Tol korral oli plaanis jutustada teemal “Minu esimene katsumus”, mis iroonilisel kombel varitses sünge varjuna kõigest künka taga.

Nüüd, ligi poolteist aastat hiljem on Kelly naasnud äsja Keeniast, kus astus kõnelejana üles Eesti keskkonnaministri Siim Kiisleri juhitud ÜRO keskkonnaassambleel, ning lahkub Eestist kõigest paari päeva pärast, et tõmmata hooajale joon alla Rootsis Kläppenis toimuval juunioride MMil. Seal kroonitakse ta viiendat korda juunioride maailmameistriks. (Artikli ilmumise ajaks on ta juba kuuekordne maailmameister.)

Nohuhirmus tõttan meie kohtumisele kasukas, end samal ajal kirudes, et päikese­prillide asemel hoopis õhemat jopet ei võtnud. Kelly saabub kohvikusse naeratuse ja lehvituse saatel, pööratud nahast jakis ja tökatmustades traksipükstes. “Ma panin ka alles pärast kooli õhema jope selga,” nendib ta lohutavalt, märgates minu suvepõlgurist ülerõivast.

Suusataja küüned on võõbatud mullinätsuroosaks, sõrmi aga ehivad nõelpeened hõberõngad, kontrastiks nimetissõrme lükatud minimalistlik kuukivist sõõr. Kelly reserveeritud olek reedab, et ta on harjunud meedia ja avalikkuse tähelepanuga. “Ma ei maini kunagi end tutvustades, et olen Kelly, see suusataja. Mulle ei meeldi öelda, et olen professionaalne sportlane. Eelistan hoida madalat profiili ja vältida liigset tähelepanu, sest loomuselt olen pigem häbelik ja tagasihoidlik,” räägib 2019. aasta freestyle-suusatamise rennisõidu maailmameister, mitmekordne X Gamesi ja Dew Touri võitja.

“Eks see vahel ole natuke tüütu. Kui tulin MMilt tagasi, siis oodati mind hommikul raadiosse, pärastlõunal telesse, siis intervjuud andma… paratamatult ei jaksa kõigile vastu tulla ja pean tegema valiku.”

Tänaval teda siiski liigselt ära ei tunta. “Eesti inimene on tagasihoidlik ja reeglina ligi ei astu. Kuigi kui ma pärast X Gamesi võitu vanaemaga Kristiine keskuses käisin, siis tuldi küll mitmeid kordi õnnitlema. Ja eks mäel tuntakse ka ära, aga ma ei tee sellest välja, tegelen rahulikult oma asjadega edasi.”

Küll aga tunnistab sportlane, et on juba noores eas õppinud märkama inimesi, keda huvitab pigem tema staatus ja aupaistes säramine kui inimene suusaprillide taga. “Päris tihti kirjutatakse mulle sotsiaalmeedias, et hei, hakkame sõpradeks. No nii see päris ei käi, et sa otsustad, et nüüd oleme sõbrad. Õiged sõbrad tekivad ikka päriselus ja õnneliku juhuse tahtel.”

Kui Kelly oli 10aastane, ilmus temast “Pealtnägijas” saatelõik, mis pani vaatajaid — julgemalt öeldes kogu Eesti rahvast — ahhetama ja rõõmust käsi kokku lööma: lõpuks ometi on meil uus spordisangar, kellele kaasa elada!

Oma esimesi võistlusi Kelly hästi ei mäleta. Samuti ei meenu talle, et keegi tollastest mäekuningannadest oleks temasse kui palju nooremasse võistlejasse halvasti suhtunud: “Tõsi, ega ma siis hästi inglise keelest veel aru saanud,” muigab ta, “aga üldiselt ollakse võistlustel üksteisele ikka toeks ja rivaalitsemine jääb tagaplaanile.”

Kui Kellyl läheb võistlustel hästi, siis kodumaal juubeldatakse. Kui aga ilmub uudis vigastusest või ebaõnnestunud sõidust, kurvastatakse koos kangelannaga. Paratamatult on tippspordi valemisse sisse kirjutatud valu, traumad ja piparkibedad pisarad. “Sellist tunnet, et enam ei taha, pole mul olnud, aga eks kõigil ole halvemaid päevi, ka mul.”

“Vahel, kui trenn ei tule mäel välja või asjad ei lähe plaanipäraselt, siis ikka mõtled, et mille jaoks ma seda kõike teen… Umbes aasta tagasi, kui mul oli kiirem kasvuperiood ja luud seetõttu hapramad, murdsin rangluu. Sellele järgnes põlve väljaväänamine ja eesmise ristatisideme vigastus. Kui hakkasin uuesti suuremaid hüppeid ja trikke tegema, tundsin, et põlv polnud koormusega harjunud, oli hell ja andis tunda. Siis oli küll periood, mil mõtlesin, et ma ei taha, ei jaksa ja jälle tuleb trenn pooleli jätta! Nüüdseks on see tunne õnneks üle läinud.”

Kui uurin äsja tervet Eestit vapustanud dopinguskandaali kohta, ütleb sportlane, et tema dopingut ei tarvita ja sellist käitumist ei mõista: “Sport peab olema puhas.” Ta tõdeb elutargalt, et nõrkushetkedel tuleb öö ära magada. “Päike paistab homme jälle. Eks elus olegi nii, et kuni läheb hästi, on kõik tore, aga kui tulevad takistused, siis langeb ka mott. Sellistel hetkedel on eriti tähtis positiivset meelt hoida ja elule mitu võimalust anda, mitte käega lüüa ja mõelda, et aitäh, I’m done, nüüd aitab. Tuleb proovida, proovida, proovida ja kui siis ka midagi välja ei tule, võib kaaluda muutust.”

Naljaga pooleks lausub Kelly, et ka talle meeldib aeg-ajalt ehteestlaslikult viriseda; mõelda, miks üks või teine asi ei meeldi ega kõlba, kuid kokkuvõttes pole see edasiviiv mõttemuster: “Selline mõtlemine teeb nii endal kui ka teistel olemise halvaks. Oluline on mitte üle mõelda, jääda ka raskuste kiuste rahulikuks ning lasta asjadel juhtuda — minna elu vooluga kaasa. Kuid ükskõik, mida sa teed, sa pead seda armastama — vastu tahtmist tegutsemine tulemusi ei too.”

Kas suusatamine on su elu armastus? “Jaa, hetkel küll,” lausub ta kavalalt naeratades ja bataadifriikat ampsates, aknast vilksav päikesehelk pilgust peegeldumas.

Tipptasemel vigursuusatamisel otsest vanusepiiri pole. Kelly sõnul on nii sõitjaid, kes vallutavad mägesid ja poodiumikohti veel 37aastaselt, kui ka neid, kes teevad profikarjääriga lõpparve kümme aastat varem. “Eks see sõltub vigastustest ja sellest, kuidas võistlustel läheb. Näiteks Norra freestyle-suusataja Tiril Sjåstad Christiansen (24) on praeguseks lõpetanud võistlus­tasemel suusatamise, sest tal oli põlvevigastus, mida ei saanudki korda. See on väga karm, kui sul on trauma ja sa tead, et pead sellest seitse kuud toibuma, aga sa ikka ei parane. Lõpuks oled ootamisest ja proovimisest nii väsinud.”

Kui Kelly pärast viimast põlvevigastust uuesti mäele läks, siis ei olnud tal küll vaimset tõrget ega hirmu trikkide ees, kuid kartus põlvele haiget teha oli olemas. “Mida vanemaks saad, seda enam tunnetad riske, mis selle spordialaga kaasas käivad. Kui ma noorem olin, siis tegin isa juhendamisel hüppeid ja pöördeid ilma pikema vaagimiseta. Ma teadsin, et ta ei laseks mul midagi sellist teha, millega ma hakkama ei saaks. Ka nüüd on see teadmine mul sada protsenti olemas, aga n-ö hulljulgust jääb paratamatult vanusega vähemaks. Teinekord on jälle vastupidi: isa (Kelly treener Tõnis Sildaru — toim) kipub mäel üle mõtlema ja mina pean talle ütlema, et kõik on chill ja läheb hästi.”

Otseses mõttes tippsportlaseks sündinul võib jääda klassikaline teismelise elu — kinoskäigud, sõpradega kohvikus käimised, peod ja kohtingud — kogemata. “Kui ma Eestis olen, siis tegelikult saan seda kõike piisavalt,” kinnitab Kelly. “Kui ma oleksin pidevalt siin, siis võib-olla ei viitsikski nii palju sõpradega aega veeta. Oskan seda teistmoodi hinnata.”

Ka koolis käimisesse suhtub ta kui privileegi, mida kõrgelt hindab. “Niimoodi on küll imelik öelda, aga tänu põlve­vigastusele sain eelmisel kevadel keskenduda rohkem koolis käimisele. Põhi­kooli lõpetamine oli minu jaoks suur asi. Enda harimine, õppimine protsessina meeldib mulle. Üks minu unistus on keskkool edukalt lõpetada.”

Ta muigab, et tegi endaga kokkuleppe lugeda sel aastal läbi 15 raamatut. “Käes on juba aprill, aga ma pole veel esimesegagi alustanud! Pean ennast kokku võtma. Mulle tegelikult väga meeldib lugeda päevikustiilis raamatuid, mis peegeldavad päriselu.”

Ka Kelly ise on pidanud päevikut, kasutades kirjutamist ventileerimiseks, kuhjunud mõtete ja pingete maha­laadimiseks. “Teen seda pigem harva, siis, kui tuju tuleb — enamasti nukramas meeleolus. Kirjutamine rahustab. Mitte et mind oleks tarvis palju rahustada, aga see mõjub mõnusalt, lõõgastavalt.”

Väikesed sammud, suur mõju

Mõni päev enne intervjuud kohtume elamusspordikeskuses Spot of Tallinn, et vormistada käesoleva loo pildiseeria. Võrd­väärselt imetluse ja üllatusega jälgin, kuidas Kelly tulistab puusalt nunnusid naeratusi, mis vahelduvad mänglevalt enesekindlate badass-suusaprintsessi ilmetega.

“Tead, galadel mulle meeldib käia — saab ilusad riided selga panna, soengu ja meigi pähe… Ja kui keegi veel pilti teeb, siis on eriti tore,” kilkab modellitalendiga suusataja.

Iseenda garderoobi kirjeldades tõdeb ta siiski, et kõige rohkem leidub seal pükse. “Kleidid jäävad tihtipeale kappi seisma, sest ma ei tunne end neis mugavalt. Kuigi hiljuti tellisin endale ühe traksidega teksaseeliku. Mingi vimka peab asjal olema.”

Suveriideid sai Kelly hiljuti kanda Keenias, kus ÜRO keskkonna­assambleel osales. “Pidasin kõne sellest, kuidas noori peaks rohkem kaasama keskkonnaprobleemide lahendamisse.” Pärast ürituse ametlikku osa üritati koos ema Lilianiga sealse eluoluga tutvust teha. Koos külastati orvuks jäänud elevantide keskust, kaelkirjakute kaitseala ning kohalikku kooli. Kuna Kelly sõitis Aafrikasse otse USAst võistlustelt, oli tal kaasas suusavarustus, mida ta Keenia lastele meeleldi demonstreeris.

“Olin tohutult üllatunud nende siirast ja vahetust käitumisest — alguses oli see isegi ehmatav, kuidas nad katsusid mu juukseid, jalgu ning tegid komplimente, et küll mul on ikka ilusad sõrmed,” naerab Kelly.

Võrdväärselt meeleolukate hetkedega tunnistas tandem ka kohaliku elu täbaramat poolt. “Kurb oli vaadata, kuidas elati plekkjuppidest kokku klopsitud putkades ja prahi sees. Nägime pealt, kuidas väike tüdruk korjas rämpsuhunnikust küünelakikorgi ja toppis selle suhu… Nii palju kui saime, püüdsime lastele selgitada, et prügi koht on prügikastis.”

Ka tema enda harjumused on pärast Keenia reisi muutunud. “Näiteks väldin poes kilekottide võtmist ja kiidan algatust muuta kõik plastkotid tasuliseks. Kui me kõik astume kas või väikesi samme, et hoida keskkonda puhtamana, siis kokkuvõttes on sel suur mõju.”

Kodu on kindlus

Millest sa võõrsil kõige rohkem puudust tunned? “Varem oleks öelnud, et emmest, aga kuna ta käis nüüd minuga Aafrikas ja USAs kaasas, siis pean tõdema, et oma voodist. Vahel lausa unistan, et mul oleks kaasaskantav voodi. See oleks parim!”

Kui küsin, milline oleks sportlase jaoks ideaalne vaba päev — kui elus poleks ühtki piirangut ja eksisteeriks teleport (idee sulle, Elon Musk!) –, vastab ta veendunult, et see mööduks pere, sõprade ja otse loomulikult suuskade seltsis. “Ideaalis ärkaks Balil, läheks surfama ja võtaks veidi päikest. Siis põrkaks mäele, teeks trenni ja võib-olla isegi väikese võistluse. Seejärel õpiks natuke ja siis suusataks või surfaks veel. Ja olekski mõnus olla!”

Tulevikku seostab Kelly Eestiga. “Mulle meeldib siin. Ma loodan, et mul on võimalus reisida ja maailma näha, aga juured on mul Eestis, ma elan siin! Mulle meeldivad meie inimesed ja see kodune tunne. Näiteks Prantsusmaal pole ma kunagi tundnud, et voh, siin tahaks nüüd pikemalt olla. Aga koju tahan alati! Mul pole ühegi teise paigaga sellist sidet tekkinud. Kunagi ei tea, mida elu toob, aga praegu ei taha ma küll kuhugi minna.”

Bataadifriikartulid on taldrikult otsas ning eredad päikesekiired asendunud maheda õhtuvalgusega. Õuest tuleb sahmakas värsket kevadhõngu, uute alguste lõhna. Sellest virgutatuna küsin oma vestluskaaslaselt, kes on eeskujuks nõnda paljudele — nii tuttavatele kui ka võhivõõrastele –, millised inimesed teda tiivustavad.