“Siia tuleb kohvik ja laste mänguala, siia teeme lava, köögi­nurga ning üles tulevad kodu­majutuse toad ja kabinetid,” räägib Maarja Türi südames paiknevas avaras majas, mida ta ise Piparkoogi­majaks kutsub, tuuri tehes. Ainuüksi maja esimesel korrusel on 300 ruutmeetri jagu pinda, ehitus käib. Varem oli 1860. aastast pärinevas majas pood, mis nüüd juba aastaid suletud. “Tulge suvel jälle siia, siis on kõik valmis,” ütleb Maarja. Seda on esmapilgul muidugi raske uskuda, sest tööd tundub lausa pööraselt palju. Maarja ise avaks Piparkoogimaja isegi varem. Kui poleks vaid koroonat...

Ta on talent, kes tuli koju. Türil sündinud ja koos neuro­loogist emaga kasvanud naine on üks neist, tänu kellele Eesti väikesed kohad eredalt kaardil säravad.

Maarja ütleb, et tema jaoks osutus rahvuslik identiteet tähtsamaks, kui ta oleks seda eales arvanud. “Hakkasin selle üle väga sügavalt järele mõtle­ma. Meid, eestlasi, on nii vähe, oleme rasketest aegadest läbi tulnud ja oleks lihtsalt tänamatu maailma laiali joosta ning öelda, et vahet pole, mis seal kaugel kodumaal toimub. Eks me ikka ise oleme need, kes oma riiki üles ehitavad. Olen Eestis kasvanud, koolitunud ja tunnen, et tahan midagi tagasi anda. Ja mis on siin puudu, seda saab ise juurde tekitada.”

Edasi lugemiseks: