Aastaid buliimiaga võidelnud noor naine: lähen vabatahtlikult psühhiaatriahaiglasse, sest minu mõtted ja käitumine on mulle ohtlikud

“Ah et see ongi siis buliimia!?” imestas ülikooli lõpetamiseks valmistuv Getter, kui sai 2020. aasta alguses psühhiaatri kabinetis ootamatu diagnoosi. “Uskusin, et keegi ei hooli minust, et keegi ei armasta mind... kõigil oleks minuta parem...

“Söömishäire on ohtlik haigus just selle poolest, et püsib pikka aega kas päris peidus või varjab end osavalt teiste häirete taha. Usun, et minu puhul on buliimia üheks algpõhjuseks soov, et saaksin elus vähemalt millegi üle ise otsustada.” 

Aastaid ülesöömishoogude painavate tagajärgede all kannatades polnud Getteril aimugi, mida tema haigus endast tegelikult kujutab. “Arvasin, et mul on lihtsalt nõrk iseloom ja ei suuda sellepärast oma mõtteid, emotsioone ega käitumist kontrollida,” nendib cum laude poole pürgiv IT-tudeng vahetult enne psühhiaatria­haigla söömishäirete osakonda ravile minekut. “Jah, lähen vabatahtlikult haiglasse, sest ise oma söömishäire ja depressiooniga enam toime ei tule. Minu mõtted ja käitumine on mulle ohtlikud.” 

Väärkohtlemist täis lapse­põlv, pidev enda jälgimine, perfektsionism nii enda kui ka teiste suhtes – loetelu võima­likest põhjustest, mis võisid buliimiani viia, on Getteri sõnul päris pikk. “Meie peres oli palju verbaalset väär­kohtlemist ja läbivaks tundeks, millega oma kujunemisaega kirjeldan, on ebaturvalisus. Kui kasuisa oli hästi purjus, pani