Pühapäevanarkomaanist naise pihtimus: viime lapsed vanavanemate juurde ja korraldame abikaasaga kahekesi kokapeo

Paljudel naistel meie ümber on illegaalne saladus, kiusatus, millele nad aeg-ajalt järele annavad. Mida mõtlevad need, kes peavad kokaiiniuimas nädalavahetust normaalseks? Milles peituvad pühapäevanarkomaania ohud?

Saara* (34): “Ma ei pea end narkomaaniks, sest olen edukas!”

“Olen alati olnud inimene, kes tahab elus võimalikult palju asju ära proovida. Olgu selleks siis uute ja põnevate riikide avastamine, mõni söödav rohutirts või hoopis keelatud aine. Tahan elada täiel rinnal!

Teismeeas ma narkootikume ei proovinud, aga muidugi teadsin nende olemasolust juba varakult ja eks mõned sõbrad olid üht-teist katse­tanud. Minu “menüüs” olid nooruspõlves ikkagi pigem odavamapoolsed alkohoolsed joogid, nagu siider ja viin. Paraku mingist vanusest aeg-ajalt ka kanep. Tugevamad stimulandid jõudsid minuni aastaid hiljem.

Ma ei pea end narkomaaniks, sest ühiskond näeb narkareid kui ühiskonna madalamat kihti ja sinna ma kindlasti ei kuulu. Meil on abikaasaga keskmisest parem elatustase, kõrged ametipostid ja täiesti nor­maalne kodu. Nar­kooti­kume, peamiselt kokaiini ja kanepit, tarbime eba­regulaarselt.

Esimene kord, kui otsus­tasime kanepist kaugemale minna, jääb kuue aasta tagusesse aega, mil üks sõber pakkus välja, et ta saab seda kuskilt kätte ja kas me tahaksime enne ühise sõbra sünnipäevale minekut koos proovida. Noh, et tuleks lõbusam ja pikem pidu. Sõbranna loobus ja oli päris pahane ning keelas oma mehel meiega liituda, aga meie otsustasime seda teha. Kuna järgnev pidu oli väga lõbus ja kestis hommikuni, ei jäänud see viimaseks korraks.