Osake minust

Tol päeval sõitsin linnast välja, loodusesse. See metsatukk ei ole midagi erilist, mõned looklevad rajad ja pisike kosk. Inimesi kohtab seal harva, kuid mõnikord on metsaveerele pargitud valge kaubik. Ju toimuvad seal kohalikud “hämarad” teod — tundub sedasorti koht.

Mina läksin metsa, et mõtteist üht naist välja saada. Juba päevi mässas ta mu peas nagu võimas migreen ja tundus, et miski ei suuda teda eemale ajada. Ei aidanud psühholoog, ravitseja ega taro­kaartide lugeja.

Ma ihaldasin teda, lausa kohutavalt. Ja vihkasin teda just seetõttu, kui väga teda ihaldasin. Ja vihkasin teda ka seepärast, et ta pani ennast nii väga ihaldama, olles ise kusagil kaugel ära ja võib-olla lausa täielikus teadmatuses sellest, kui valusalt teda ihaldasin. Muidugi ma tegelikult ei vihanud teda. Armastasin, kui säärast tunnet võib armastuseks pidada. Vihkasin aga ka seda osa endast, mida ei suutnud alla suruda ega kontrollida. See osa minust oli tema oma. Ja ta teadis, et see kuulub üksnes talle.