Shibari (harvemini kinbaku) nimetust olen varem kohanud peamiselt välismaistes aja­kirjades, kuid umbes poolteist aastat tagasi jäi sotsiaal­meedias silma, et nii mõnedki tuttavad või vähemasti nende eri keha­osad on hakanud üha enam köite kütkeis piltidele ilmuma — kaunites värvides, uhkelt sõlmituna, puhas esteetika!

Minu jaoks jäi köite maailm senikauaks tagaplaanile, kuni kuulsin üht naist andunult rääkimas, kuidas ta sidumis­kunsti avastas. Detailid pole olulised, küll aga tõsiasi, et temast õhkus sellist rõõmu ja vaimustust, et see intrigeeriv teema söövitas end tugevalt minu tagumistesse aju­sagaratesse. Ilmselt seetõttu paningi tähele, kui peamiselt pesupoena tuntud, ent tunduvalt laiemat valdkonda katva Ulaka Kaunitari koolituste nimekirja tekkis “Shibari — sensuaalne sidumiskunst”. Tundus, et on aeg vähemasti põgusalt tutvust teha, mis imeasi see ikkagi on.

Jaga
Kommentaarid