“Shibari, BDSMi nõbu, ainult parem!” hüüab üks ajakiri. “Mitte fetiš, vaid moodus vaimseks ja füüsiliseks lõõgastumiseks,” pakub teine. “Vallatu viis usalduse loomiseks ja oma keha tundmaõppimiseks,” rõõmustab kolmas.

Shibari (harvemini kinbaku) nimetust olen varem kohanud peamiselt välismaistes aja­kirjades, kuid umbes poolteist aastat tagasi jäi sotsiaal­meedias silma, et nii mõnedki tuttavad või vähemasti nende eri keha­osad on hakanud üha enam köite kütkeis piltidele ilmuma — kaunites värvides, uhkelt sõlmituna, puhas esteetika!

Minu jaoks jäi köite maailm senikauaks tagaplaanile, kuni kuulsin üht naist andunult rääkimas, kuidas ta sidumis­kunsti avastas. Detailid pole olulised, küll aga tõsiasi, et temast õhkus sellist rõõmu ja vaimustust, et see intrigeeriv teema söövitas end tugevalt minu tagumistesse aju­sagaratesse. Ilmselt seetõttu paningi tähele, kui peamiselt pesupoena tuntud, ent tunduvalt laiemat valdkonda katva Ulaka Kaunitari koolituste nimekirja tekkis “Shibari — sensuaalne sidumiskunst”. Tundus, et on aeg vähemasti põgusalt tutvust teha, mis imeasi see ikkagi on.

Edasi lugemiseks: