Sport on minu jaoks olnud arusaamatu, jabur, tüütu, higiseksajav ja mis kõik veel. Kui teised inimesed suunduvad rõõmsa entukaga pärast tööd trenni, siis mina lähen Netflixi või loen mõnda mõtlemist kõditavat raamatut. Teen siis vabal ajal, mis ma teen, aga enamasti teen seda diivanil. Ka kodukontor on viimasel aastal enamasti patjade embuses asunud ja senine poolkülili elatud elu on siiani tundunud igati suurepärane — täis naudingut ja enesega rahulolu. Kuni 45. eluaastani oligi see kõik minu jaoks täiesti okei, aga hiljuti hakkasin tegema midagi, mille kohta olin alati mõelnud: ei iial! Alustasin sel kevadtalvel sirutamise-venitamise ja seejärel treeninguga ning tegin seda puhtast hirmust, et olen peagi kehalt täielik rauk. Kael ja turi olid kodukontoriaastaga uskumatult valusaks ja kangeks muutunud ning võhma polnud enam üldse.

Probleemi suurus ilmnes siis, kui koroonakriis sel kevadel taas suure hooga kerima hakkas ja loobusin kontorisse minnes kontaktide vältimiseks liftist. Avastasin, et ei suuda jalgsi neljandale korrusele minna! Noh, lõpuks jõudsin ikka kohale ka, aga sellise hingeldamise saatel, et kolleegidel oli mind nähes kohe-kutsun-kiirabi-nägu peas. Vahepeal kogunenud kilodki andsid üllataval moel märku — trepist alla astudes tundsin, kuidas küljevoldid rõõmsalt üles-alla võnguvad. Paari kuu eest olin füüsiliselt kui staažikas pensionär (andestust, kõik vitaalsed ja valuvabalt kulgevad seeniorid) ja see tekitas hirmu. Pähe tuli arglik ja ebameeldivat tunnet tekitav mõte, et lihtsalt pean end liigutama hakkama. Nüüdseks võin öelda, et iga päev uuesti otsustamine, et jah, ma teen seda, on minu senise elu suurim väljakutse.

Edasi lugemiseks: