Mõnikord vaatad ajas tagasi ja...?

Olen saanud elada just nii, nagu lapsepõlves unistasin, ja teinud täpselt neid asju, mida olen tahtnud. Ja mis kõige tähtsam ja mis pakub mulle tõesti täiuslikku õnnetunnet: suudan perekonnale tagada, et neil pole mitte millestki puudus – meil on armastust, põnevust, mõnus kodu ja võimalus maailma avastada. Selle viimasega on küll ajutine paus, aga ma ei usu abso­luutselt, et praegune mullielu on uus normaalsus.

Oled mõelnud, mismoodi küll inimesed praegu nende suletud koduuste taga elavad?

Me ju tõesti ei tea, mis tege­likult toimub... Koroona­aeg on päris imelikke asju esile kergi­tanud – on välja ilmunud iga­sugu äärmuslasi, kelle välja­ütlemised on pehmelt öeldes piinlikud. Ei arva, et inimestel ei tohiks olla võima­lust arvamust ja meelt avaldada – no see ju ongi demokraatia –, aga kui tullakse kodust välja, pannakse valge-sinine-must lipp auto külge ja räägitakse, et politseinikud on küüditajad? No andke andeks, ei teagi, kas nutta või naerda. Fanatism ja äärmuslus on ohtlikud asjad ja poolte valimine samuti. Ja pole vahet, kas