Mäletan, et kuidagi õnnestus mul vaadata vene sarja teemal „temake armastab teda ja tema temakest, aga lisaks ka Mašat, ja siis sai temake sellest teada ja milline košmaar see oli“. Haruldaselt andetu vaimusünnitis. Vaatad ja sülitad, aga vaatad ikka, sest, noh, asi on vastupandamatult vastik. Asjalugu oli säärane. Armukese nimi oli Maša. Tüdruk istus kogu aeg oma luksuskorteris ja tema suhtlus kireobjektiga piirdus paaritunniste külaskäikudega nii umbes lõuna paiku. Pärast jättis mees raha, patsutas tüdrukut põsele ja kadus ukse taha. Aga Maša arvas, et neil on armastus. Kostümeerijatel ei tulnud üldse vaeva näha, sest kõik 15 seeriat koperdas Maša ekraanil kerges hommikumantlis.

Miks ma seda kõike räägin? Lugedes arvukaid kirju, oma ajaveebi kommentaare ja lihtsalt naiste mõttekäike Internetis, jõudsin järeldusele, et Maša on osa armukese koondkujust, nii nagu meie ühiskond seda endale ette kujutab.

Edasi lugemiseks: