30aastase Jaanika* esimesed menstruatsioonid olid väga valulikud, aga kuna ta ei teadnud, milline tunne peaks päevade ajal päriselt olema, ei osanud ta teismelisena ka abi paluda. Ta rääkis küll oma emale, aga too arvas, et laps reageerib tavapäraste menstruatsioonikrampide tõttu üle ja kohe ei mindud ka arstide juude. “Mäletan koolipäevi, kui mu kõht valutas nii jubedalt, et jooksin tualetti peitu ja lihtsalt nutsin poti peal. Ühel hetkel ma enam mensturatsiooni ajal koolis ei käinudki,” nendib ta.

“Elasin terve aasta hirmuga, et mul võib olla see kõige hullem haigus,” räägib Diana* (35), kelle mõlemad vanavanemad surid üpris noorelt vähki. Ka naise õele on vähki ennetav operatsioon tehtud, seega pole sugugi imekspandav, et kui Diana hakkas pärasoole piirkonnas kõhukinnisuse ja -lahtisusega kaasnevaid kummalisi valusid tundma, läks tema mõte kohe vanavanematele saatuslikuks saanud soolevähile. “Olin omadega päris ummikus. Pärasooles olev valu ajas teinekord mind isegi öösel üles, aga see oli nii piinlik teema, et ma ei julgenud väga kaua aega sellega isegi perearsti juurde minna. Iga hirmusegune guugeldamine andis vastuseks just selle, mida kartsin — aegamisi areneva vähi,” meenutab naine aega, mil häbi ja hirm teda kammitsesid.

Kõik kolm naist leidsid oma probleemile vastuse. 

Jaga
Kommentaarid