Sissi Nylia Benita: olen tänulik, et olen näinud päris armastust
Viis, kuidas nad kõrvuti diivanil istuvad. Huumoriga küllastatud vestlus. Soojus. Lauljatar Sissi Nylia Benita (22) ja tema vanaema Maire Villenthal (69) ehk Sissi ja Manna on lähedased.
Sissi uues kodus on Maire, kes hiljuti saanud kätte esimese vaktsiinidoosi, külas esimest korda. Ootamatud sopid, vanaaegsed peeglid, muidugi klaver. Kuldsesse raami tõstetud lause “Just do the right thing, the rest does not matter”, mis maakeeli võiks kõlada “Tee, mida pead õigeks, muu ei loe”. Sissi keedab teed, on südikas ja samas hämmastavalt, rahumeelselt elutark. Kahtlemata on Mairel noore naise kujunemises märkimisväärne osa.
Maire: Sissi, mäletad üldse, kust see Manna nimi tuli? Ma sain selle mannakreemi järgi, mida sa palusid. Küsisin, mida me süüa teeme, ja sina vastu, et manna-manna-manna. Sealt jäi see manna mulle külge. Mul on alles foto, kus sa seisad äkki kaheaastaselt köögilaua peal paljalt — sest riideid sa ei pidanud seljas –, jalas kollased kummikud, peas kiiver, ise mannakreemine. Seda magustoitu me tegime kõvasti! Aga mulle Manna öelda on ainult sinu privileeg! Teistele ma olen Turba-Mamma.
Mida te Sissi lapsepõlves koos tegite?
Maire: Lapsena oli Sissi sageli minu juures hoida, õpetasin ta kombekalt sööma. Sissi ema, minu tütar Maris tuli ja imestas: misasja, kolmeaastane sööb noa ja kahvliga! (Uhkelt Sissile) Ja seda sa tegid.
Sissi: Manna on õpetanud mind loodust armastama, raamatuid lugema… Nii palju raamatuid! Mäletan “Vahtramäe Emilist” seda kohta, kus kanad olid purjus!