Mõnikord vaatad ajas tagasi ja...?

Olen saanud elada just nii, nagu lapsepõlves unistasin, ja teinud täpselt neid asju, mida olen tahtnud. Ja mis kõige tähtsam ja mis pakub mulle tõesti täiuslikku õnnetunnet: suudan perekonnale tagada, et neil pole mitte millestki puudus – meil on armastust, põnevust, mõnus kodu ja võimalus maailma avastada. Selle viimasega on küll ajutine paus, aga ma ei usu abso­luutselt, et praegune mullielu on uus normaalsus.

Ei ole! Elu ei tohi seisma jääda, vähemalt mõtetes tuleb edasi liikuda ja seda ma teen. Kui kõik on ikka päris rappa läinud, siis ei aita ussi- ega püssirohi, anti­depressandid ega alkohol. 

Aga üks viis Jaagupil siiski on, mis aitab...

Edasi lugemiseks: